Agaroos

Agaroosi strukuur: agarobioosiühik

Agaroos on punavetikate geelistuv polüsahhariid, koos agaropektiiniga esineb agaris. Kuulub galaktaanide rühma, koosneb vahelduvatest D-galaktoosi- ja L-anhüdrogalaktoosijääkidest. Agaroosi kasutatakse laialdaselt geelelektroforeesis ja kromatograafias.

Struktuur

Agaroos koosneb 1→3 glükosiidsidemega ühendatud agarobioosiühikutest, mis omakorda koosnevad β-D-galaktoosi- (G) ja 3,6-anhüdro-α-L-galaktoosijääkidest (A) ühendatud 1→4 glükosiidsidemega. Erinevalt agaropektiinist on agaroos praktiliselt neutraalne polüsahhariid, kuid vähesel määral (tavaliselt <1%) võib esineda sulfaatrühmi. Lisaks võivad esineda metüül- ja püruvaatrühmi. Metüülrühmad esinevad tavaliselt galaktoosijäägi C-6 positsioonis ja anhüdrogalaktoosi jäägi C-2 positsioonis. Püruvaatrühmad esinevad atsetaalina C-4,6 positsioonis. Agaroosi struktuuri määras Choji Araki aastakümnete pikkuse töö tulemusena.

Omadused

Agaroos moodustab üsna tugevaid pöörduvaid geele, mis moodustuvad kolloidlahuse jahtumisel u 30–50 °C (tav 40 °C) juures, sulavad aga u 80–95 °C juures, seega on need suure hüstereesiga. Agaroosigeelidel on tavaks sünereeruda ehk vett loovutada. Agaroos lahustub kuumas vees, DMSO-s, DMA/LiCl segus ning teatud ioonsetes vedelikes. Agaroos depolümeriseerub kiiresti hapetes. Töödeldes agaroosi kontsentreeritud vesinikkloriidhappes 10–20 min moodustub disahhariidne agarobioos. Agaroosi lagundavad ensüümid on agaraasid: α-agaraas (E.C. 3.2.1.158) ja β-agaraas (E.C. 3.2.1.81), mis katalüüsivad vastavalt α- ja β-glükosiidsideme hüdrolüüsi.

Saamine

Agaroosi saab agari NaCl-lahusest sadestada polüetüleenglükooliga, jättes agaropektiini lahusesse. Lisaks saab kasutada kvarternaarseid ammooniumisoolasid (nt bensetooniumkloriidi) agaropektiini sadestamiseks, jättes agaroosi lahusesse.

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 Duckworth, M. & Yaphe, W. Preparation of agarose by fractionation from the spectrum of polysaccharides in agar. Anal. Biochem., 1971, 44(2), 636–641. doi:10.1016/0003-2697(71)90253-3
  2. 1 2 Tako, M., Higa, M., Medoruma, K., & Nakasone, Y. A highly methylated agar from red seaweed, Gracilaria arcuata. Bot. Mar., 1999, 42(6), 513–517. doi:10.1515/bot.1999.058
  3. ↑ Hirase, S. Studies on the chemical constitution of agar-agar. XIX. Pyruvic acid as a constituent of agar-agar (Part 3). Structure of the pyruvic acid-linking disaccharide derivative isolated from methanolysis products of agar. Bull. Chem. Soc. Jpn., 1957, 30, 75–79.
  4. ↑ Araki, C. Structure of the agarose constituent of agar-agar. Bull. Chem. Soc. Jpn., 1956, 29(4), 543–544. doi:10.1246/bcsj.29.543
  5. ↑ Gericke, M. & Heinze, T. Homogeneous tosylation of agarose as an approach toward novel functional polysaccharide materials. Carbohydr. Polym., 2015, 127, 236–245. doi:10.1016/j.carbpol.2015.03.025
  6. ↑ Miller, I. J., Wong, H. & Newman, R. H. A 13C N.M.R. study of some disaccharides from algal polysaccharides. Aust. J. Chem., 1982, 35(4), 853–856. doi:10.1071/ch9820853
  7. ↑ Fu, X. T. & Kim, S. M. Agarase: Review of major sources, categories, purification method, enzyme characteristics and applications. Mar. Drugs, 2010, 8(1), 200–218. doi:10.3390/md8010200
  8. ↑ Blethen, J. Patent US3281409A. https://patents.google.com/patent/US3281409A/en (vaadatud 31.10.2024)