Ajusurm on aju funktsioonide püsiv, pöördumatu ja täielik lakkamine. See erineb püsivast vegetatiivsest seisundist, mille puhul inimene on elus ja osa autonoomseid funktsioone säilib. Samuti erineb see koomast, kui säilib mingil määral aju- ja kehaaktiivsus ning funktsioneerimine.
Inimeste puhul on ajusurm samaväärne surmaga. Alates 1960. aastatest on surma tuvastamist reguleerivad seadused kehtestatud kõigis riikides, kus toimuvad elundisiirdamised. Esimene Euroopa riik, mis võttis ajusurma kasutusele surma juriidilise näitajana, oli 1971. aastal Soome ning varem oli selle kasutusele võtnud USA Kansase osariik. Eestis loetakse surm saabunuks, kui on tuvastatud peaaju kõigi funktsioonide või vereringe täielik ja pöördumatu lakkamine.
Ajusurma kui diagnoosi kirjeldasid esmakordselt 1959. aastal Prantsuse neuroloogid Pierre Mollaret ja Maurice Goulon.