Aktiiv on passiivi kõrval öeldise tegumoe süntaktiline grammatiline kategooria, mida iseloomustab see, et tegevussubjekt on lauses alus. See tähendab, et alus ja tegevussubjekt on lauses üks ja sama moodustaja.
Maailma eri keeltele on iseloomulik tegumoevastandus, millest tuntuim on aktiiv versus passiiv.
Kuigi eesti keelele ja teistele läänemeresoome keeltele on iseloomulik eelkõige morfoloogiline tegumoevastandus personaal versus impersonaal, esineb eesti keeles ka puhtalt süntaktiliselt avalduvat aktiivi – passiivi vastandust.
Süntaktilise tegumoena käsitletakse aluse ja tegevussubjekti, s.o situatsiooni tähtsaima osalise vahekorda.
Lauseid, milles alus on identne tegevussubjektiga, nimetatakse aktiivilauseteks, näiteks
Piia kirjutab kirjandit. Antud lauses on Piia nii alus kui ka tegevussubjekt – järelikult on tegemist aktiivilausega.
Karl magab. Antud lauses on Karl nii alus kui ka tegevussubjekt – järelikult on tegemist aktiivilausega.
Lapsed õpivad luuletust. Antud lauses on Lapsed nii alus kui ka tegevussubjekt – järelikult on tegemist aktiivilausega.
Peenral kasvab roose. Antud lauses on roose nii alus kui ka tegevussubjekt – järelikult on tegemist aktiivilausega.
Köögi aknad olid tihedalt suletud. Antud lauses on Köögi aknad küll alus, kuid mitte tegevussubjekt (nad ei sulgenud end ise) – järelikult ei ole tegemist aktiivilausega
Nad olid tema ilust rabatud. Nad on küll alus, kuid mitte tegevussubjekt (nad ei rabanud end ise) – järelikult ei ole tegemist aktiivilausega.