Alfred Cortot

Alfred Cortot
Sündinud 26. september 1877
Nyon, Šveits
Surnud 15. juuli 1962
Lausanne, Šveits
Elukutse pianist, dirigent
Pill klaver

Alfred Denis Cortot (26. september 1877 – 15. juuni 1962) oli prantsuse pianist, dirigent ja muusikaalane pedagoog.

Cortot oli üks tuntumaid Chopini, Francki, Saint-Saënsi ning Schumanni teoste esitajaid. Lisaks oli ta Éditions Durandi välja antud Chopini, Liszti ja Schumanni klaveriteoste redaktsioonide toimetaja.

Omal ajal oli ta prantsuse muusikakultuuris üks keskseid tegelasi. Koos viiuldaja Jacques Thibaud' ja tšellist Pablo Casalsiga moodustas Cortot tuntud klaveritrio.

Elulugu

Lapsepõlv ja noorus

Cortot sündis Šveitsis Vaud' kantonis Nyonis prantslasest isa ja šveitslannast ema perekonnas. Tema nõbu oli helilooja Edgard Varèse. Cortot asus Pariisi konservatooriumis Émile Decombesi (Frédéric Chopini õpilane) ja Louis Diémeri juurde õppima ning pälvis 1896. aastal peapreemia (Premier Prix). Ta esitas Concerts Colonne'is 1897. aastal debüütetenduse, mängides Beethoveni klaverikontserti nr 3.

Aastatel 1898–1901 töötas Cortot koorijuhi ja seejärel abidirigendina Bayreuthi festivalil. 1902. aastal dirigeeris ta Wagneri muusikadraama "Götterdämmerung" ("Jumalate hukk") Pariisi esiettekannet. Ta asutas kontserdiühingu Société des Concerts, et esitada Wagneri ooperit "Parsifal," Beethoveni missat "Missa solemnis," Brahmsi "Saksa reekviemi" ja prantsuse heliloojate uudisteoseid.

Karjääri algus

Jaques Thibault ja Alfred Cortot klaveri ääres
Kontsert koos Spéranza Calo-Séailles'ga

1905. aastal moodustas Cortot koos Jacques Thibaud' ja Pablo Casalsiga trio. 1907. aastal määras Gabriel Fauré Cortot Raoul Pugno asemel Pariisi konservatooriumi professoriks. Pariisi konservatooriumis õpetas ta kuni 1917. aastani, tema õpilaste hulka kuulusid Yvonne Lefébure, Vlado Perlemuter, Simone Plé-Caussade, Magdeleine Brard, Marguerite Monnot ja Rodica Sutzu.

1919. aastal asutas Cortot konservatooriumi École Normale de Musique de Paris.

Juhtiva muusikategelasena külastas Cortot paljusid rahvusvahelisi muusikaüritusi. Prantsusmaa valitsus spondeeris 1920. aastal tema kahte reklaamreisi USA-sse ja ühte Nõukogude Liitu. Muusikaga tegeles ta kuni elu lõpuni, andes ka vanas eas klaverikursusi.

21. märtsil 1925 tegi Cortot Victor Talking Machine Company jaoks New Jersey osariigis Camdenis maailma esimese kommertsliku elektrilise salvestise klassikalisest muusikast: ta salvestas Chopini impromptusid ja Schuberti teost "Litanei", mis anti välja Victor's Red Seali plaadifirmas.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja ajal võttis Cortot vastu Vichy valitsuse kunstide ülemkomissari ("kõrge komissari") ametikoha ja osales kaks korda (1941 ja 1942) Vichy Conseil Nationalise ("rahvusnõukogu") töös. Enne seda võttis ta aga kindla seisukoha Prantsuse muusikatraditsiooni kaitsmisel Beaux Artsi administratsioonis, andes sõduritele kontserte. Cortot pidi pärast Pétaini ametisse nimetamist sellelt ametikohalt lahkuma ning suunas oma energia hoopis kultuuripropaganda aruannete kirjutamisele ja prantsuse muusikastiilide kaitsmisele. Pétaini valitsus esitas talle ülesandeks muusikareformi korraldamise ning Vichy valitsus võttis muusikategevuse üle kontrolli. 1942. aastal sai temast comité d'organisation professionnelle de la musique'i (muusika professionaalse organisatsiooni komitee) liige ning asus koos Lavali ja Pétainiga töötama.

1941. aastal osales Cortot Pariisis festivalil Propaganda Staffel, 1942. aastal mängis ta koos Wilhelm Kempffiga natsikunstniku Arno Brekeri kunstinäitusel, kohtudes hiljem Brekeri endaga. Kohal oli ka Pierre Laval. Morand lasi Cortot'st kuju teha. Ta osales ametlikel kontsertidel nii okupatsiooniaegses Pariisis kui ka Saksamaal 1942. aastal.

Pärast sõja lõppu tunnistas Prantsuse valitsuse komitee Cortot' vaenlasega kollaboreerimise eest süüdi ja keelas tal aastaks esinemise. Ta ütles oma kaitseks: "Olen andnud 50 aastat oma elust Prantsuse hüvanguks [...], kui mul paluti toetada oma kaaslaste huve, tundsin, et ma ei saa keelduda. [...] Ma esindasin Prantsuse valitsuse huve vähem kui Prantsusmaa huve. [...] Ma pole olnud kunagi poliitikaga seotud." Pärast mängukeelu lõppemist naasis ta jälle kontserdilavale ja andis 1952. aastal kontserdisarja ka Jaapanis.

Surm

Cortot suri 15. juunil 1962 84-aastaselt Šveitsis Lausanne'is neeruprobleemide tagajärjel tekkinud ureemiasse.

Panus

Chopini, Schumanni ja Debussy muusika ühe kuulsama interpreteerijana koostas Cortot kõigi kolme klaveriteoste trükiväljaandeid, mis paistavad silma tehniliste probleemide ja tõlgendusküsimuste kohta käivate üksikasjalike kommentaaride poolest.

Cortot kannatas kontsertidel mäluhäirete all (eriti võis seda märgata alates 1940. aastatest) ja mängis oma hilisematel salvestistel sageli valesid noote. Tema tehnilised ja dünaamilised oskused tulevad esile Liszti h-moll sonaadi (esimene sellest palast tehtud salvestis) ja Saint-Saënsi etüüdi "En forme de valse" salvestistes. Viimane avaldas sügavat muljet isegi Vladimir Horowitzile, kes Cortot' sõnul pöördus tema poole, et talt selle esitamise saladus välja uurida. Cortot seda aga ei avaldanud.

Cortot kirjutas ka palju didaktilist proosat, sealhulgas klaveriaabitsa "Pianoforte tehnika ratsionaalsed põhimõtted". See raamat sisaldab rohkelt sõrmeharjutusi, mis aitavad kaasa klaverimängu tehnika aspektide arendamisele.

Teoseid

Viited

  1. 1 2 "Alfred Cortot, Pianist, Is Dead. Soloist and Conductor, 84, Backed Vichy Regime". The New York Times. 16. juuni 1962.
  2. 1 2 3 Cooper, Martin (2001). "Cortot, Alfred". Grove Music Online. Oxford: Oxford University Press. ISBN 978-1-56159-263-0.
  3. ↑ "Piano Trios – When Fame Brings Forth Art". Interlude.hk. Vaadatud 05.10.2025.
  4. ↑ "Cortot-Thibaud-Casals Trio Historic Recordings". Lk Gramophone.co.uk. Vaadatud 05.10.2025.
  5. ↑ Varèse, Edgard; Jolivet, André (2002). Jolivet-Erlih, Christine, ed. Correspondance 1931–1965 (in French). Contrechamps. p. 110
  6. ↑ "About This Recording. Great Pianists: Alfred Cortot (1877–1962)". Vaadatud 11.07.2023.
  7. ↑ "Alfred-Denis Cortot | French pianist". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 28. augustil 2021.
  8. 1 2 "Alfred Cortot, French Pianist". Vaadatud 11.07.2023.
  9. ↑ "Forgotten Pianists: Alfred Cortot". Vaadatud 11.07.2023.
  10. ↑ "The founder: Alfred Cortot". Originaali arhiivikoopia seisuga 11.07.2023. Vaadatud 11.07.2023.
  11. ↑ "L'ECOLE NORMALE DE MUSIQUE DE PARIS ALFRED CORTOT". Originaali arhiivikoopia seisuga 11.07.2023. Vaadatud 11.07.2023.
  12. ↑ "Alfred Cortot". Vaadatud 11.07.2023.
  13. ↑ "ALFRED CORTOT: THE MASTER CLASSES". Vaadatud 11.07.2023.
  14. ↑ 40,000 Years of Music: Man in Search of Music - 144 Jacques Chailley - 1964 "On March 21st, 1925, Alfred Cortot made for the Victor Co., in Camden, New Jersey, the first classical recording to employ a new technique, thanks to which the gramophone was to play an important part in musical life: electric..."
  15. 1 2 'Alfred Denis Cortot', The Fryderyk Chopin Institut, accessed 13 January 2018.
  16. ↑ France The Dark Years 1940–1944 by Julian T. Jackson, published in 2003 by Oxford University Press
  17. 1 2 3 4 "Music and the Holocaust: Cortot, Alfred". holocaustmusic.ort.org. Vaadatud 22. novembril 2019.
  18. ↑ Chimènes, Myriam, 'Alfred Cortot et la politique musicale du gouvernement de Vichy' in La vie musicale sous Vichy, ed Chimènes (2001) ISBN 2 87027 864 0, reviewed by Nigel Simeone, Musical Times, Vol. 142, No. 1876 (2001)
  19. ↑ "The Legendary of Alfred Cortot Vol. 14: Cortot in Japan II". Vaadatud 11.07.2023.
  20. ↑ "Category:Cortot, Alfred/Editor".
  21. ↑ "An Absence of Biography?". Vaadatud 11.07.2023. Alfred Cortot, a celebrated pianist whose heavily annotated editions of Chopin and Debussy have remained standards of piano performance studies 70 years after their publication
  22. ↑ Bambarger, Bradley. "Alfred Cortot". Steinway & Sons. Vaadatud 8. juunil 2021.
  23. ↑ Isacoff, Stuart (28. november 2005). "The Master Speaks … and Plays". The New York Sun. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2021. Vaadatud 8. juunil 2021.
  24. ↑ Chiantore, Luca (2019). Tone Moves: A History of Piano Technique. Barcelona: Musikeon Books. Lk 668–670. ISBN 978-8494511738.

Kirjandus

Välislingid