Andres Mathiesen (1932. aastani Andrei Mathiesen; 19. november / 1. detsember 1890 Sindi, Pärnumaa – 3. mai 1955 Stockholmi lähistel) oli eesti metsateaduse rajaja.
Oli Akadeemilise Metsaseltsi asutajaliige ja esimees, Tartu Ülikooli juures asuva Loodusuurijate Seltsi looduskaitse sektsiooni esimees 1927. aastast, Looduskaitse Nõukogu liige kuni 1938. aastani, Riigi Metsatööstuse nõukogu liige 1928–1937 ning Loodusvarade Instituudi liige alates 1937. aastast ja selle instituudi metsandussektsiooni juhataja 1938. aastast.
1944. aastal põgenes ta koos perega Nõukogude võimude eest Rootsi.
Ta oli Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis üks asutajatest ja esimese juhatuse liige ning aastatel 1947–1949 seltsi esimehe alaline asetäitja kuni emigreerumiseni Kanadasse. Pärast tema surma loodi Eesti Teadusliku Seltsi Rootsi juurde prof. A. Mathieseni nimeline Kapital (A. Mathiesens Minnesfond).
Ta lõi Eesi Komitee juurde Metsatööliste, metsateadlaste ja metsaametnike sektsiooni – Metsameestesektsiooni – ja oli selle esimees. Lisaks kuulus Eesti Komitee asemike kogusse ja juhatusse, olles abiesimees. Ta toetas oma kaastööga ainsat vabas maailmas ilmuvat metsanduslikku ajakirja Eesti Metsamees Eksiilis.
Tema poeg oli samuti metsateadlane Ülo Mathiesen (sündinud Tartus 1922, lõpetanud 1941 Tartus Hugo Treffneri nimelise gümnaasiumi. Alustas õpinguid 1942 veebruaris Tartu Ülikooli Metsaosakonna juures, kus need katkesid sõjasündmuste tõttu. Jätkas õpinguid Rootsi kuninga eriloaga Rootsi Kuninglikus Metsaülikoolis.
Mathiesen lõpetas 1904. aastal Sindi ministeeriumikooli, 1911. aastal Pärnu linna gümnaasiumi ja 1915. aastal Peterburi metsainstituudi. Aastatel 1925–1926 viibis ta Rockefeller Foundationi stipendiaadina Austrias, Saksamaal, Šveitsis ja Itaalias. 17. novembril 1928 kaitses ta esimesena Tartu Ülikoolis metsateaduse doktori (dr. rer. silv.) väitekirja.
Aastatel 1915–1918 teenis Mathiesen Vene keiserlikus sõjaväeteenistuses, sai seal 1916 inseneriväe ohvitseriks. Määrati 1916. aasta suvel Liivimaa kindlustustööde metsaasjanduse ala korraldajaks ja hiljem põhja väerinde 7. ehitusosakonna majandusülema abiks ja majandusülemaks. Vabanes sellelt ametikohalt 1918 aastal Vene-Saksa sõja lõppemisega.
1918. aastal oli ta Tori-Võlla riigimetsa ülem, 1919 Lääne maakonna metsaülem. 1920. aasta veebruarist Metsade Peavalitsuse ülema abi, hiljem ülema kohusetäitja. 1920. aasta augustist Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonna metsakorralduse õppetooli metsaasjanduse ja geodeesia õpetaja. Õpetas metsatakseerimise, dendroloogia, metsakorralduse ja geodeesia aineid. 1921. aastast metsakorralduse dotsendi kohusetäitja, 1924. aastast erakorraline professor, 1929. aastast metsakorralduse õppetooli korraline professor. 1922. aastast ka põllumajandusteaduskonna dekaani asetäitja, 1927. aastast teaduskonna sekretär, 1928–1937 põllumajandusteaduskonna dekaan. Tartu Ülikooli õppe- ja katsemetskonna juhataja. 1941–1943 oli ülikooli prorektor, sellelt kohalt lahkus rahvuspoliitilistel põhjustel (Saksa okupatsiooni ajal).
Rootsi jõudnult töötas algul arhiivitöölisena, hiljem teadlas-stipendiaadina Kuningliku Metsaülikoolis Stockholmis, uurides peamiselt pajude süstemaatikat ja puude lehtede languse probleemi. 1949. aastal siirdus ta Kanadasse Toronto Ülikooli Metsaosakonna juurde Lady Devise stipendiaadina, kus uuris haava kasvatamise ja kasutamise küsimusi.
1925 Soome Metsateaduse Seltsi kirjavahetaja
1932 Akadeemilise Metsaseltsi auliige
1936 Soome Metsateaduse Seltsi aullige
1936 Läti Metsaseltsi auliige
1938 Leedu Metsaseltsi auliige
1940 Pärnumaa Riigimetsateenijate Kogu auliige