Andrus Park (1991. aastani Andrus Pork; 17. detsember 1949 Tallinnas – 14. august 1994) oli eesti filosoof ja politoloog, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1987).
Andrus Pork lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1973. aastal ajaloo ja filosoofia erialal. 1976. aastal kaitses ta Vilniuse Ülikooli juures filosoofiakandidaadi ja 1984. aastal filosoofiadoktori väitekirja, mis käsitles ajaloolist seletust.
Ta töötas aastatel 1973–1982 Tartu Riikliku Ülikooli filosoofia kateedris, 1982–1988 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis filosoofia ja poliitikateaduste alal. Samal ajal 1985–1990 töötas ka Tartu Riiklikus Ülikoolis filosoofia professorina.
Andrus Pork oli 35-aastaselt ilmselt noorim doktor Eestis, ning juba 38-aastaselt valiti ta 1987. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta kuulus Eesti NSV Teaduste Akadeemias ühiskonnateaduste osakonda ning valiti 1990. aastal osakonna akadeemiksekretäriks.
Andrus Park suri 45-aastaselt metsajooksul saadud infarkti tagajärjel.
Hoolimata ideoloogilistest ja administratiivsetest kitsendustest läks tal korda rajada tõsised teaduskontaktid välismaa teadlastega ja saavutada oma töödega kiiresti rahvusvaheline tunnustus.
Ta arendas välja rahvusvahelise tunnustuse pälvinud relativistlik-kausaalse seletuse kontseptsiooni ajaloofilosoofias. Ta oli esimene Eesti sotsiaalteadlane, kes hakkas järjekindlalt avaldama oma töid rahvusvahelistes teadusajakirjades (kõigepealt ajaloofilosoofia teemadel ja hiljem politoloogia alal). Ta oli mitme rahvusvahelise ajakirja toimetuskolleegiumi liige, oli kutsutud tööle Washingtoni Woodrow Wilsoni Keskusse. Aastatel 1991–1992 töötas ta professorina USA-s Washingtonis asuvas Georgetowni Ülikoolis ja Põhja-Carolina osariigis asuvas Duke'i Ülikoolis. 1991. aastal valiti ta Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liikmeks.
„“It is of course impossible to comment on the essay by (…) Andrus Park without speaking of his extremely tragic and terribly premature death. Andrus was a young man, whose combination of intellectual ability and integrity with great personal charm destined him to play a major part both in the life of Estonia and in the international world of thought and letters. His quiet charm and intellectual warmth has gained him many friends in London and Washington as well as in Tallinn and Tartu and Moscow. It is sad to have to say goodbye to him”“
– Ernest Gellner (1994)
.
Ta oli abielus ajakirjanik Tiina Pargiga. 1998. aastal asutas Tiina Park Tartu Ülikooli Sihtasutuse juurde abikaasa mälestuseks fondi, millega premeeritakse filosoofia- ja sotsiaalteaduskonna silmapaistvaid üliõpilasi nende õppe- ja uurimistegevuse eest.