Artiklis puuduvad viited. (Oktoober 2026) |


Angerja vasallilinnus oli vasallilinnus Tallinna komtuurkonnas.
20. sajandi alguse seisuga asusid linnuse varemed Kohila vallas Hageri kihelkonnas Harjumaal. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jäävad varemed Rapla maakonna põhjaservas paikneva Kohila valla alale Angerja külla.
See on üks vanemaid kiviehitisi Raplamaal, kuid säilinud on vaid 12 m³ kive.[viide?]
Linnus oli piklik tornitaoline kahe ruumiga ristkülikukujuline, kahe meetri paksuste välisseintega kahekorruseline paekivist ehitis, mille all asusid keldrid. Kindlustatud eluruumid asusid hoone keskel, seda osa peetakse vanimaks ehitusjärguks. Linnuse alt minevat rahvasuu järgi salakäik Salutaguse mõisa alla.[viide?]
Linnuses ei domineeri kaitseelemendid, pigem oli see ajastule omaselt tugevasti kindlustatud eluhoone. Linnuses olid paksud müürid kuid sellel ei olnud trellitud aknaid, mis võib tähendada, et 15. sajand kui linnus ehitati, oli võrdlemisi rahulik periood.
Linnuse kaitsesüsteemi kuulus veetõke, mille moodustasid ühelt poolt Angerja oja ning teisalt sügav vallikraav.[viide?]
Tänaseks on sellest säilinud kõrged müüriosad. Väikelinnusest on säilinud soklikorrus (osalt küll kinnivarisenuna) ning suur osa põhikorruse paksudest müüridest.[viide?]
Linnus on olnud ümbritsetud tugeva kivist ringmüüri ja vallikraaviga.[viide?]
Linnus on arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud alates 1998. aastast.
Angerja linnus rajati 14. ja 15. sajandil. Majalinnus ehitati oletatavasti Kudeselide suguvõsa poolt. Hiljem on seda korduvalt ümber ehitatud ja kohandatud. Aastatel 1451–1455 kuulus linnus Liivi Ordule, kes läänistas mõisa Brun Wetbergile. 16. sajandi alguses kuulus linnus Tallinna bürgermeistrile J. Viantile ja Helmi Üpruse arvates sai maja just sel perioodil lõpliku ilme. Toonase ümberehituse stiil matkib Tallinna meistreid.[viide?]
Vasallilinnust on esmakordselt mainitud 1424. aastal, kuid linnuse täpne ehitusperiood on teadmata.
Saksa keelne nimi Angern olevat tulnud keskajal linnuse omanik olnud Hinrich van Angeri nimest.
Linnus hävis Liivi sõjas, kuid taastati 17. sajandil.
Linnus jäi varemetesse 19. sajandi keskpaigas.
Aastal 1963 leiti vasallilinnusest 200 meetrit kirde pool hõbeaare, mis sisaldas 12 hoburaudsõlge, käevõru, kaelavõru ja muud. Leid dateeriti 13. sajandi algupoolde.
Aastal 1986 leiti samast päästekaevamistel väikese, 3,7×3,5 meetri suuruse maja ase. Sellel oli tambitud savist põrand ja nurgas raudkividest laotud ahju jäänused. Männipalkidest maja oli ära põlenud arvatavasti 13. sajandil. Samal ajal hävis tõenäoliselt kogu muinasküla, mille kultuurkiht on jälgitav 3 hektari suurusel alal.
2009. aastal tehti varemetest topograafilised möödistused ja konserveerimiseks oli plaan varemed katta massiivse katusega, kuid see ei sobinud Muinsuskaitseametile.
2014. aastal teostati arheoloogilised eeluuringud, koostati muinsuskaitse eritingimused ja loodi uus plaan varemete konserveerimiseks.
2015. aastal toimusid Muinsuskaitseameti ja kultuuriministeeriumi ühised talgud, kus linnuse ümbrust korrastati, ning toestati kahe ava varinguohtlikus seisukorras raidkivi puidust raamidega.
2023. aasta sügisel linnuse varemed puhastati. Rusud eemaldati ning sorteerituna ladustati linnuse kõrvale.
2024. aastal alustati konserveerimistöödega.
2025. aasta novembris jõudsid Angerja linnuse konserveerimis- ja renoveerimistööd vahekokkuvõteni. Tööde käigus leiti potikilde, katusekive, münte jm. Georadariga avastati, et linnusest põhja- ja läänepool on maa sees tunnelite jäänused.