See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2026) |

Inglise-Iiri leping (iiri keeles An Conradh Angla-Éireannach, inglise keeles Anglo-Irish Treaty), mida Iirimaal tuntakse lihtsalt lepinguna (The Treaty), mille ametlik nimetus on Artiklid kokkuleppe kohta lepingu sõlmimiseks Suurbritannia ja Iirimaa vahel, oli kokkulepe Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi valitsuse ja Iirimaa valitsuse vahel, millega lõpetati Iiri iseseisvussõda.
Leping sätestas, et ühe aasta jooksul luuakse Iiri Vaba Riik kui iseseisev dominioon „Briti Impeeriumi rahvaste ühenduses“, staatusega „sama nagu Kanada Dominioonil“. Samuti anti Põhja-Iirimaale võimalus Iiri Vaba Riigist lahkuda, mida Põhja-Iirimaa parlament ka kasutas.
Lepingu allkirjastasid Londonis 6. detsembril 1921 Briti valitsuse esindajad (sh peaminister David Lloyd George, kes juhtis Briti delegatsiooni, ja tollane kolooniate minister Winston Churchill) ning Iirimaa valitsuse esindajad (sh rahandusminister Michael Collins ja välisminister Arthur Griffith). Iiri esindajatel olid täisvoliline staatus ehk neil oli volitus sõlmida leping ilma täiendava kinnitamiseta ülemuste poolt, kuid Briti valitsus keeldus seda tunnustamast.
Lepingu tingimuste kohaselt tuli see kinnitada "koosolekul", kus osalesid Lõuna-Iirimaa parlamendi alamkoja liikmeteks valitud isikud ja eraldi ka Briti parlamendis. Tegelikult arutas lepingu läbi ja kiitis heaks kõigepealt heaks Dáil Éireann, mille liikmed seejärel osalesid nimetatud "koosolekul". Leping kinnitati väga napilt, kuid see põhjustas Iiri iseseisvusliikumise lõhenemise ja viis Iiri kodusõjani, mille võitsid lepingu toetajad.
Lepingus ette nähtud Iiri Vaba Riik tekkis 6. detsembril 1922, kui jõustus uue riigi põhiseadus.