 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2026) |
Annibale Carracci (3. november 1560 Bologna – 15. juuli 1609 Rooma) oli Itaalia maalikunstnik ja üks barokiajastu klassitsistliku suuna rajaja, kes püüdis koos oma venna ja nõoga järgida renessansskunsti ideaale ja eemalduda maneristlikust laadist. Seda tuntakse kui Carraccide reformi maalikunstis.
Annibale oli Carraccide seast noorim kunstnik, tema vend oli Agostino Carracci ning nende vanem nõbu oli Ludovico Carracci. Annibale Carracci nooruspõlve kohta on vähe teada. On arvatud, et esmased kunstioskused omandas ta tõenäoliselt vanemalt nõolt Ludovicolt. Samuti on viidatud itaalia kunstniku Bartolomeo Passarotti mõjule, kuna tema ja Annibale loomingus võib näha teatud sarnasusi. Seetõttu on oletatud, et Annibale võis saada oma alusteadmised Passarotti juhendamisel, kes oli õpetanud ka tema venda Agostino Carraccit.
Carraccide tegevuses oli oluliseks sündmuseks nende 1580. aastate alguses rajatud Bologna stuudio, mis hiljem, 1585. aastast hakkas kandma nime Accademia degli Incamminati (uuele teele asujate akadeemia). See sillutas teed klassitsismile ning ühtlasi tähistas manerismi perioodi lõppu. 1580. aastate teisel poolel reisis Annibale Carracci Põhja-Itaalias, peatudes Veneetsias ja Parmas.
1595. aastal suundus Annibale Carracci Bolognast Rooma, kuna kardinal Odoardo Farnese tegi kunstnikule ettepaneku Palazzo Farnese galerii kujundamiseks. 1605. aastal Annibale Carracci haigestus ja suri 1609. aastal Roomas ning tema haud asub Rooma Panteonis Raffaeli kõrval.
Võrreldes vend Agostino ja nõbu Ludovico loominguga on Annibale Carracci teoseid kõige kõrgemalt hinnatud. 17. sajandi teoreetikud Giovanni Battista Agucchi ja Giovan Pietro Bellori peavad Annibalet oma kirjutistes barokk-kunstnikuks, kes suutis kõige paremini taaselustada renessansi meistritele, eelkõige Raffaelile omast, klassitsitlikku stiili.
Kunstniku varajases loomingus on näha tema õpetaja Bartolomeo Passeroti mõjutusi, seda eriti tugevalt žanristseenides "Lihunikupood" (1585) ja "Oasööja" (1580–1590). Neis Carracci teostes pole aga tunda lihtrahva naeruvääristamist, mis oli muidu tolleaegsetes žanristseenides levinud. 1585. aastaks loobus Carracci täielikult žanristseenide tegemisest ja keskendus peaasjalikult ajaloolistele maalidele.
Kui eelmainitud maalid olid eelkõige flandria mõjutustega realistlikus stiilis, siis Carracci esimeseks akadeemilises stiilis teoseks peetakse 1583. aastal loodud "Ristilöömist", mis asub Santa Maria della Carita kirikus Bolognas. Selle teosega esitab kunstnik selge käsitluse Kristuse ristilöömisest, mis vastandub tolleaegsete juhtivate kunstnike Prospero Fontana ja Passerotti maneristlikele elementidele. Lisaks pälvis teos Bologna peapiiskopi Gabriele Paleotti heakskiidu, sest täitis vastureformatsiooni nõudmisi pühade teemade kujutamise osas.
Annibalet inspireerisid Corregio teosed. Ühes kirjas kirjutab ta Corregio maalide kohta, et talle “meeldib nende otsekohesus ja puhtus, mis pole päriselt tegelikkus, kuid mis on siiski elutruu ja loomulik, mitte kunstlik ega sunnitud”. Sama printsiibi kasutamist näeb tugevalt Annibale teoste "Kristuse ristimine" (1585) ja "Püha Katariina müstiline abielu" (1586-1587).
Bolognas tegutsedes omandas Carracci oskuse luua suurejoonelisi kompositsioone ja kasutada suuremõõtmelisi vorme. Nende oskuste najal oli Annibale Carracci valmis liikuma edasi Palazzo Farnese galerii tööde juurde.
1588. aastal viibis Annibale Carracci Veneetsias, kus ta uuris Tiziani ja Veronese kunsti. Innustudes nende töödest, proovis Carracci kätt ka mütoloogiliste maalide tegemisel. Veneetsia perioodist pärinevad näiteks "Venus saatüri ja kahe Amoriga" (1588), "Venus ja Adonis" (1595) ning "Armude poolt ehitud Venus" (1594-1595). Lisaks pärineb tollest ajast Madridis olev "Neitsi Maarja taevaminek" (1590), samanimelise maali tegi kunstnik 1600. aastate algul Santa Maria del Popolo basiilika Cerasi kabelisse.
Üks Annibale Carracci olulisemaid teoseid on Palazzo Farnese galerii maalingud. 1595. aastal sai Annibale Carracci kutse kardinal Odoardo Farneselt tulla Rooma tema palazzo't kaunistama. Töö kestis aastatel 1597–1600. Maalingute peamine autor ja kavandite looja oli Annibale, teda abistasid ka vend Agostino Carracci ning Annibale andekaim õpilane Domenichino. Galerii maalingute eeltööna valmis Annibalel tuhatkond joonistust.
Tegemist on suuremahulise tööga, millest kõnelevad ka galerii mõõdud, kus saali pikkus on 20 m, laius 6,5 m ja võlvlagi kõrgus 10 m. Maalingute loomise protsessis mängis olulist rolli ka ruumi enda funktsioon, sest ruum oli mõeldud vastuvõtukohana ning lisaks asus seal klassikaliste skulptuuride väljapanek.
Farnese galerii maalingud kujutavad antiikmütoloogia stseene, mille teema on seotud jumaliku armastusega, nii jumalate endi kui ka surelike ja jumalate vahel. Lisaks oli maalingute eesmärk mütoloogiliste stseenide kaudu rõhutada Farnese perekonna au ja suurust, mille olid taganud kardinali isa Alessandro Farnese saavutused Hispaania kuninga Felipe II väejuhina ja Madalmaade asevalitsejana.
Võlv on jaotatud kolmeks osaks, mille külgedel on mütoloogilised stseenid ja vooruste personifikatsioonid ning otstes on Perseuse legendist inspireeritud maalid. Keskne osa koosneb viiest suurest maalist, millest olulisim ja keskseim on Bacchuse ja Ariadne triumfirongkäik, kujutades Bacchust Ariadne päästjana pärast Theseuse lahkumist Náxose saarelt. Teistel maalidel on kujutatud Faunust ja Dianat, Parist ja Mercuriust ning Ganymedest ja Hyacinthust.
Maalingute loomisel on kunstnik eeskuju saanud Michelangelo Sixtuse kabelist. Annibale Carracci Farnese galerii laemaalis väljendub kunstniku soov taastada renessansi ideaalset ilu ja harmooniat, eriti oskuslikult on loodud illusoorne ruumitaju, nii et kujutised näivad jätkuvat üle karniisi ja võlvi.
Pärast Palazzo Farnese tööde lõpetamist jõudis Annibale tegeleda vaid mõne teosega. Haiguse ja depressiooni tõttu lõpetas ta 1604. aastal lünettide seeria, mis asus kardinal Aldobrandini palee kabelis. Sealt pärineb kuulus teos "Põgenemine Egiptusse" (1604), mida aitasid tal teha ta assistendid. Lünetimaal on oluline, sest sellega kujutab Carracci kõrgeima tasandi klassikalist ideaali, mis hiljem sai nii Giovanni Battista Agucchi, Francois du Fresnoy kui ka Giovanni Pietro Bellori klassikalise stiili aluseks.
