_-_Germanic_gold_buckle,_Hungary.jpg)
Antid (kreeka Ἄνται) olid hilisantiikajal Mustast merest põhjas, arvatavasti Lõuna-Ukrainas Dnepri ja Doni jõgede vahel elanud rahvas, kes ilmus Balkani poolsaarele 6. sajandil. Vanemates teadustöödes on neid peetud üheks idaslaavlaste haruks, milles aga tänapäeval juba kaheldakse.
518. aastal tungisid antide sõjasalgad Bütsantsi territooriumile. Edasised rünnakud on dokumenteeritud Justinianus I valitsemisajal 530. aastatel; Justinianus võttis selles kontekstis võitjaepiteedi Anticus. Kokkupõrked jätkusid 540. aastatel (hiljem 580. aastatel).
545. aastal said antidest Ida-Rooma keisririigi liitlased ja neile anti mahajäetud linn Turris Doonau ääres. Vastutasuks kaitsesid nad Bütsantsi Doonau piiriala lõiku sissetungivate teiste hõimude eest. Pärast paikseks jäämist tegelesid antid põllumajanduse ja loomakasvatusega. Nende ühiskond oli patriarhaalne ja hõimude kaupa organiseeritud. Nad täitsid oma lepingulisi kohustusi Ida-Rooma keisririigi ees kuni 7. sajandi alguseni (umbes 602), mil nad langesid avaaride edasitungi ohvriks, kes nad lõpuks alistasid. Seda lüüasaamist kirjeldab Ida-Rooma ajaloolane Theophylaktos Simocates, misjärel nad kaovad allikatest.