Antitees
 |
See artikkel räägib retoorika ja kirjandusteaduse mõistest; filosoofia mõiste kohta vaata artiklit Antitees (filosoofia) |
Antitees (vanakreeka keeles antíthesis ("vastandamine", "vastuseadmine")), ka vastuseade, on retoorikas ja kirjandusteaduses kasutatav lausekujund, mille puhul kõrvutatakse vastandlikke sõnu, mõisteid või mõtteid. Vastandus võib avalduda vahetult vastandtähendusega sõnades või tuleneda lauseosade sisust; sageli toetab seda paralleelne lauseehitus, mis muudab vastanduse selgemaks ja mõjusamaks.
Antiteesi kasutatakse kirjanduses ja kõnekunstis vastandlike seisukohtade esiletoomiseks, mõtte rõhutamiseks ning teksti rütmi ja mõju kujundamiseks. Võte võib piirduda ühe lausega, kuid järjestikused vastandused võivad läbida ka pikemat tekstilõiku. Klassikalises retoorikas eristatakse sõnastuses ja mõttesisus avalduvat antiteesi; filosoofias tähistab sama termin teesile vastandatavat või sellega vastuolus olevat väidet.
Antitees retoorikas
Antiikses retoorikakäsiraamatus "Rhetorica ad Herennium" käsitletakse antiteesi nii sõna- kui ka mõttekujundina. Esimesel juhul kõrvutatakse vastandlikke sõnu või lauseosi, teisel juhul aga esitatakse kõrvuti sisult vastandlikud mõtted, mille sõnastus ei pruugi vastanduda.
Sõnastusel põhineva antiteesi näitena esitab käsiraamat etteheite inimesele, kes on vaenlaste vastu leebe, sõprade vastu aga halastamatu. Vastanduvad nii vaenlased ja sõbrad kui ka leebus ja halastamatus.
Mõttel põhineva antiteesi näiteks toob sama teos vastanduse teise inimese õnnetusele kaasa tundva ja riigi hävingu üle rõõmustava inimese vahel. Vastandus seisneb siin eeskätt hoiakutes, mitte üksikute sõnade tähenduses. Sõnastuslik ja sisuline vastandus võivad ühes väljendis ka põimuda, mistõttu üks ei välista teist.
Aristoteles käsitles antiteesi "Retoorika" kolmanda raamatu üheksandas peatükis. Näiteks kõrvutas ta kodumaale jäänuid ja sõjakäigule läinuid: esimestele säilis senine maa, teistele võideti juurde uut. Aristotelese käsitluses aitab vastandite paralleelne esitamine mõtet hõlpsamini mõista.
Vormid ja kasutamine
Antitees võib järgida malli "mitte X, vaid Y" või kõrvutada kaht vastandlikku väidet. Vastandatud lauseosad võivad olla sarnase ülesehitusega või moodustada kiasmi, mille puhul korduvad osad pööratud järjestuses. Paralleelne lauseehitus muudab vastanduse rütmilisemaks ja aitab eri pooli omavahel võrrelda.
Antitees ei piirdu alati üksikute lausete või värssidega, vaid võib kujundada ka terve kirjandusteose või luulekogu ülesehitust. Näiteks William Blake’i luulekogu "Songs of Innocence and of Experience" (1794) põhineb süütuse ja kogemuse vastandamisel: mitmes kummagi tsükli luuletuses käsitletakse sama teemat eri vaatenurgast ning mõlemas tsüklis leidub luuletus pealkirjaga "The Chimney Sweeper".
Antiteesi ei saa samastada oksüümoroniga. Antiteesi puhul kõrvutatakse vastandlikke mõtteid või lauseosi, mis jäävad selgelt eristatavaks, oksüümoron aga ühendab näiliselt vastuolulised sõnad üheks väljendiks, näiteks "väike hiiglane". Kui antiteesi rõhutab sageli paralleelne lauseehitus, siis oksüümoroni puhul moodustavad vastanduvad sõnad tavaliselt ühe süntaktilise terviku; samas võivad mõlemad võtted esineda ka ühes tekstis.
Progressio
Progressio on retoorikas mõtte arendamine järjestikuste võrdluste kaudu. Inglise retoorik Thomas Wilson kirjeldas 1560. aastal ilmunud käsiraamatus "The Arte of Rhetorique" selle ühe vormina teineteisele vastavaid vastandlikke lauseid, võrreldes halva ja hea poisi käitumist: üks magab, teine on ärkvel; üks mängib, teine õpib; üks viibib alatasa kodust eemal, teine kodus. Nii tuuakse poiste erinevused esile mitmest küljest ning iga uus võrdlus süvendab vastandust.
Retoorikateadlane Richard A. Lanham osutab, et termini ajalooline tähendus ei piirdu korduvate antiteesidega: progressio võib laiemalt tähendada väite järkjärgulist arendamist võrdluste jadana, kusjuures Wilsoni käsitlus on üks eripärane tõlgendus. Sarnast vastanduste jada leidub Charles Dickensi romaani "A Tale of Two Cities" (1859) alguses, kus kõrvutatakse parim ja halvim aeg, tarkus ja rumalus ning valgus ja pimedus.
Näited
Antiteesi kasutatakse kirjanduses, rahvaluules ja avalikes kõnedes. Järgmistes näidetes avaldub vastandus nii sõnavalikus, mõttesisus kui ka lauseosade ülesehituses.
- "Eksimine on inimlik, andestamine jumalik." Inglise luuletaja Alexander Pope’i teose "An Essay on Criticism" (1711) värsi tõlge. Vastanduvad inimese ekslikkus ja jumalikuks peetud andestamine.
- "Ärge küsige, mida teie riik saab teie heaks teha, vaid mida teie saate oma riigi heaks teha." John F. Kennedy ametisseastumiskõne (1961) tuntud lause tõlge. Antitees on ühendatud kiasmiga: riigi ja kodaniku kohad lausepooltes vahetuvad.
- "Üks väike samm inimesele, üks hiiglaslik hüpe inimkonnale." Neil Armstrongi sõnade tõlge esimeselt Kuu pinnal tehtud sammult (1969). Vastandatakse sammu väiksus üksikisiku ja selle tähtsus inimkonna seisukohalt.
- "Küla kiidab – mõis laidab, mõis kiidab – küla laidab." Eesti vanasõnas vahelduvad kiitmine ja laitmine ning vastanduvate osapoolte kohad, nii et kumbki lausepool peegeldab teist. Eduard Laugaste esitab selle antiteesi näitena.
- "Kõrgel sääl asuvad suremata jumalad. / Madalal sumavad surelikud rumalad." Gustav Suitsu luuletuse "Jumalad ja rumalad" (kogus "Tuulemaa", 1913) algus. Vastandatud on kõrge ja madal, surematus ja surelikkus ning jumalad ja inimesed; paralleelset lauseehitust toetab algriim.
- "Kui rõõmutsesid vanad, siis nutsid noored, aga kui naersid noored, siis pühkisid silmi vanad..." A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" I köite 39. peatükist (1926). Vastanduvad vanade ja noorte rõõm ning kurbus, kusjuures lause teine pool pöörab esimeses esitatud suhte ümber. Bernhard Sööt on toonud katkendi antiteesi näitena.
Viited
- ↑ Herodotos 1925, VIII, 88.
- 1 2 "Antitees". Sõnaveeb. Eesti Keele Instituut. Vaadatud 2.11.2026.
- 1 2 Rhetorica ad Herennium 1954, lk 377.
- ↑ Merilai, Saro ja Annus 2007, lk 48–49.
- 1 2 Rhetorica ad Herennium 1954, lk 283, 377.
- 1 2 Rhetorica ad Herennium 1954, lk 283.
- ↑ Aristoteles 1924, III raamat, 9. peatükk (1409b–1410a).
- ↑ Gleckner 1961, lk 373.
- ↑ Lastekirjanduse sõnastik 2006, lk 138.
- ↑ Office québécois de la langue française. "L’antithèse". Banque de dépannage linguistique; "Oxymore". Grand dictionnaire terminologique. Vaadatud 2.11.2026.
- ↑ Wilson 1909, III raamat, "Progression".
- ↑ Lanham 1991, lk 119.
- ↑ Lanham 1991, lk 26–28, 119.
- ↑ Dickens 1859, I raamat, 1. peatükk.
- ↑ Pope 1711, II osa, värss 525.
- ↑ "President John F. Kennedy's Inaugural Address (1961)". USA Rahvusarhiiv. Vaadatud 2.11.2026.
- ↑ "55 Years Ago: Apollo 11's One Small Step, One Giant Leap". NASA. 16.7.2024. Vaadatud 2.11.2026.
- ↑ Laugaste 1965, lk 152.
- ↑ Suits 1913, lk 37.
- 1 2 Sööt 1935, lk 22.
- ↑ Merilai, Saro ja Annus 2007, lk 49.
- ↑ Tammsaare 1926, I köide, 39. peatükk.
Kirjandus
- Aristoteles (1924). W. D. Ross (toim). "Retoorika" [Rhetoric]. The Works of Aristotle Translated into English. Kd XI. Tõlkinud W. Rhys Roberts. Oxford: Clarendon Press. III raamat, 9. peatükk (1409b–1410a).
- Dickens, Charles (1859). "A Tale of Two Cities". I raamat, 1. peatükk.
- Gleckner, Robert F. (1961). "William Blake and the Human Abstract". PMLA. 76 (4, 1. osa): 373–379. DOI:10.2307/460620.
- Herodotos (1925). "The Persian Wars". Loeb Classical Library. Kd IV. Tõlkinud A. D. Godley. Cambridge (Massachusetts): Harvard University Press. Kasutatud VIII raamat, 88. peatükk.
- Lanham, Richard A. (1991). "A Handlist of Rhetorical Terms" (2 ed.). Berkeley: University of California Press. Kasutatud lk 26–28 ja 119.
- Laugaste, Eduard (1965). "Loenguid eesti rahvaluule üldkursusest" (PDF). Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Kasutatud lk 152.
- Krusten, Reet; Kumberg, Krista; Müürsepp, Mare; Niitra, Mari; Ojala, Hille; Palm, Jaanika; Reidolv, Malle; Tarrend, Ave (2006). Palm, Jaanika; Väljataga, Ülle (toim-d). "Lastekirjanduse sõnastik". Tallinn: Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus. ISBN 978-9985-9198-1-1. Kasutatud lk 138.
- Merilai, Arne; Saro, Anneli; Annus, Epp (2007). "Poeetika: gümnaasiumiõpik" (PDF) (2., täiendatud ed.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 978-9949-11-549-5. Kasutatud lk 48–49.
- Pope, Alexander (1711). "An Essay on Criticism". II osa, värss 525.
- "Rhetorica ad Herennium". Loeb Classical Library. Kd 403. Tõlkinud Harry Caplan. Cambridge (Massachusetts): Harvard University Press. 1954. IV raamat, 15.21 (lk 283) ja 45.58 (lk 377).
- Suits, Gustav (1913). "Tuulemaa: luuletused 1905–1912". Helsingi: Noor-Eesti. "Jumalad ja rumalad", lk 37.
- Sööt, Bernhard (1935). "Stilistika ja poeetika koolidele". Tartu: Noor-Eesti Kirjastus. Kasutatud lk 22–23.
- Tammsaare, A. H. (1926). "Tõde ja õigus". Kd I. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus. 39. peatükk. Viidatud veebitekst põhineb hilisemal väljaandel.
- Wilson, Thomas (1909). G. H. Mair (toim). "The Arte of Rhetorique". Oxford: Clarendon Press. III raamat, alajaotis "Progression"; teose 1560. aasta redaktsiooni väljaanne. Lehekülg 401 on antud Lanhami (1991, lk 119) osutusel.