Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida nimetatakse mesilasrassideks. Need kujunesid praegusel kujul alles pärast viimast jääaega jääst vabanenud alade taasasustamise käigus.
Nagu mõned teisedki mesilaseliigid, on meemesilane ühiseluline (peredena elav) lendav putukas. Aasias elab veel kaheksa mesilase perekonna liiki. Kõige tuntum neist on Apis cerana, keda peetakse tähtsaima mesilasekahjuri varroalesta algseks peremeheks.
Alamliikide algne levila Euroopas ja Ees-Aasias pärast viimast jääaega
Meemesilasel on umbes 25 alamliiki, mida tavaliselt nimetatakse mesilasrassideks. Peamiselt mesinduses peetud Euroopa alamliike on aretusega mõjutatud ja nad on nüüdseks levinud üle maailma. Euroopa rassid praegusel kujul on kujunenud alles pärast Euroopa taasasustamist pärast viimast jääaega. Rass Apis mellifera mellifera levis Euroopa parajama ja jahedama kliimaga piirkondades Alpidest põhja pool. Mesinduses on kõige rohkem kasutusel Apis mellifera carnica, aretatud tõug Buckfasti mesilane ja lõuna pool Apis mellifera ligustica. Ameerikas levib üha enam tapjamesilane, keda tema tigeduse tõttu ei hinnata.
Meemesilase alamliigid võib jaotada rühmadeks (põhiliselt Ruttneri järgi):
tumemesilased Põhja- ja Lääne-Euroopast ning Põhja-Aafrikast
1956. aastal viidi Aafrika meemesilaste emamesilased Brasiiliasse, kus puutudes kokku euroopa meemesilasega, tekkis ülimalt agressiivne hübriid, mida nimetatakse brasiilia meemesilaseks, kuid mis on meedia kaudu enam tuntud tapjamesilase nime all. Tapjamesilased suudavad toota mett inimese toodetud magusvedelike abita.
Teaduslik uurimine
Apidoloogia ehk mesindusteadus uurib mesilasi, eriti nende rolli kasulike taimede tolmeldamisel ning nende kasutamist mee saamiseks.
H. Glenn Hall, Catherine Zettel-Nalen ja James D. Ellis, African Honey Bee: What You Need to Know, University of Florida, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
Glia. 1989;2(1):1–9., veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)
J D Evans, K Aronstein, Y P Chen, C Hetru, J-L Imler, H Jiang, M Kanost, G J Thompson, Z Zou, ja D Hultmark, Immune pathways and defence mechanisms in honey bees Apis mellifera, Insect Mol Biol., 1. oktoober 2006; 15(5): 645–656., doi: 10.1111/j.1365-2583.2006.00682.x, PMCID: PMC1847501, veebiversioon (vaadatud 03.10.2014) (inglise keeles)
