Perekonna levikuks on enamasti Ida-Aasia piirkond.
Nimetuse etümoloogia
Eestikeelne nimetus on olnud kasutuses väga pika aega ning täpne seletus puudub. Näiteks Johann Kunder kasutas kuju "põualiblikas" juba 1877. aastal ning Eesti murrete sõnaraamatus leidub Rõuge murdest ka kuju põualiblikass. Põualiblika enda puhul muudab selle seletuse usutavaks tema väga iseloomulik käitumine. Liblikad, eriti isased, kogunevad sageli suurte hulkadena märjale pinnasele, kruusateedele, lompide servadesse ja ojade kallastele, kust nad imevad vett ning vees lahustunud mineraalsooli. Võimalik ka see, et liik eelistab sageli sooje, päikeselisi ja suhteliselt kuivi niite, metsaservi ja puisniite ning tema arvukus võib soodsatel aastatel väga järsult suureneda, nii et mõnel aastal ilmub teda massiliselt. Huvitava lisaseose annab Eesti rahvapärimus, kus on üles kirjutatud ennustus „Kui kevadel rohkesti liblikaid, tuleb kuiv suvi”. Tõenäoliselt peeti põualiblikate suuri kogumikke märgiks lähenevast põuast. Ladinakeelne nimetus Aporia pärineb vanakreeka eesliitest a- ja sõnast poros ehk 'tee' ning tähendab ligikaudu 'raskesti läbitav tee' või 'väljapääsmatus'. Ühe tõlgenduse järgi võib nimetus viidata just liigi raskesti seletatavatele arvukuse kõikumistele.