Arheoakustika
 | Artiklis puuduvad viited. |
Arheoakustika (inglise keeles archaeoacoustics) on arheoloogia ja akustika ühisvaldkond, milles tegeldakse mineviku ühiskonna ja muististe akustiliste aspektide uurimisega.
Arheoakustika meetodid on pärit nii akustikast kui ka arheoloogiast ning tihti arendatakse neid arvutisimulatsioone kasutades. Arheoakustika on tihedalt seotud ka kultuuriantropoloogia, eksperimentaalne arheoloogia ja etnomusikoloogiaga.
Kuna kultuuril on alati ka heliline mõõde, võib akustiliste meetodite rakendamine arheoloogiliste paikade ja esemete uurimisel paljastada uut teavet vanade tsivilisatsioonide kohta. Seetõttu on arheoakustika uurimisobjektiks tihti muistsed megaliitilised ehitised, koopad koos jooniste ja asustusjälgedega ning kaljujoonised koos ümbritseva maastikuga. Näiteks on mitmed Rootsi kaljujoonised tehtud valju loodusliku heliga kohtadesse nagu näiteks jõekärestike äärde. Suur osa arheoakustilistest uurimustest jätab aga kõrvale igapäevased helid ning tegeleb nii-öelda ebatavaliste heliliste nähtustega nagu kaja, järelkõla ja resonants, mis võivad ilmneda ehitistes, koobastes või maastikul kive lüües või instrumendi ja häälega heli tekitades. Näiteks Suurbritannia neoliitilistes ja pronksiaegsetes käikhaudades tekivad omapärased resonantsid ja seisvad helilained. Stonehenge´i juures olenes heliline kogemus suuresti kuulaja täpsest asukohast – näiteks võimendusid eelkõige rajatise keskosas mitmed efektid ja madalamad sagedused, mis võisid kaasa aidata transilaadse seisundi tekkimisele.