See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) |


Arnaut Daniel (oksitaani hääldus: [aɾˈnawd daniˈɛl]; tegutses u 1180–1200) oli 12. sajandi oksitaani trubaduur, trobar clus' viljeleja.
Eluloo (vida) järgi arvatakse, et ta sündis Ribéracis (Périgord' piirkond Prantsusmaal), oli aadlipäritolu (gentils hom) ja kõrgelt hinnatud rändav trubaduur. Oletatud on tema isiklikku tutvust trubaduuri Bertran de Borniga, sest Arnaut Danieli sekstiinis "Lo ferm voler" lõpus on mainitud isikut nimega Grant Desiei (Ezra Poundi tõlkes Son Dezirat), kelle all võib mõelda Bertran de Borni ja Bertran pöördub ühe oma luuletuse tornada's kellegi Arnaut joglar poole.
Trubaduurilt on säilinud 18 teksti, kaks neist koos meloodiaga. Tekstidest 12 on kantsoonid ja "Lo ferm voler qu'el cor m'intra" esimene sekstiin kogu kirjandusajaloos.
Dante hindab luuletajat kõrgelt, eelkõige tema armastusluule subtiilsust ja tehnilist virtuoossust, ja see on kindlasti mõjutanud Dante enda stiili. "Purgatooriumis" (Laul 26, read 115–120 ja 136–148) on Dante paigutanud Arnaut Danieli seitsmendasse ringi, kirjeldab teda teise poeedi suu kaudu kui emakeelse luule parimat sepistajat (il miglior fabbro, samu sõnu tsiteerib T. S. Eliot luuletuse "Ahermaa" pühenduses). Dante on pannud Arnaut Danieli kõnelema luuleridadega, mis mitte üksnes pole kurtuaasse sisuga ja kõrges stiilis, vaid ka erandlikuna kogu "Jumalikus komöödias" mitte itaalia, vaid oksitaani keeles.
Petrarca nimetab teda armastuse suureks meistriks (gran maestro d'amore):
20. sajandi autoritest on Ezra Pound teoses "The Spirit of Romance" (1910) nimetanud teda suurimaks luuletajaks, kes kunagi elanud.
Sekstiin "Ihk, mis minu põue astub" ("Lo ferm voler qu'el cor m'intra"), tõlkinud Ain Kaalep. Ilmunud kogumikus "Maailmakirjanduse lugemik" (Koolibri, 1993).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)