Elulugu
Avakov sündis 1964. aastal Bakuus sõjaväelaste peres.
Kodakondsuselt on ta armeenlane. Alates 1966. aastast elab ta alaliselt Ukrainas. Ta on Ukraina kodanik.
1990. aastal asutas ta aktsiaseltsi Investor. Aastatel 2005–2010 oli ta Harkivi piirkondliku riigihalduse esimees.
Alates 2011. aasta sügisest kuni 2012. aasta detsembrini viibis Viktor Janukovitši režiimi poolt Ukrainas toimepandud tagakiusamise tõttu poliitilises eksiilis Itaalias.
2012. aastal valiti ta Ukraina rahvaesindajaks.
2014. aasta revolutsiooni ajal oli ta üks Euromaidani komandöridest.
27. veebruaril 2014 kinnitas Ukraina Ülemraada Arsen Avakovi Ukraina siseministriks.
Avakovi algatusel loodi 2014. aastal Ukraina Rahvuskaart ja vabatahtlike pataljonid. See võimaldas peatada Venemaa Föderatsiooni sõjalise agressiooni Ida-Ukrainas.
Ööl vastu 7. ja 8. oktoobrit kasutati Ukraina relvajõudusid, et takistada Ukraina agressiooni Ukraina territooriumil. 7. aprillil 2014. Avakov juhtis isiklikult Venemaa Föderatsiooni separatistide ja võitlejate poolt hõivatud Harkivi piirkondliku riigihalduse hoone ründamist.
Avakov algatas siseministeeriumi töö biomeetriliste passide kasutuselevõtmiseks. See oli eelduseks Ukraina viisavabaduse kehtestamisele ELi riikidega.
Avakov kaitses Itaalias Ukraina Rahvuskaardi võitlejat Vitali Markivi. Avakovi osalusel tunnistas Itaalia kohus Milanos (Itaalia) Markivi süüdi fotoajakirjanike Andrea Rocchelli (Itaalia) ja Andrei Mironovi (Vene Föderatsioon) tapmises Slaavjanskis 2014. aasta mais.
Avakov oli Ukraina siseminister 24. veebruarist 2014 kuni 15. juulini 2021 kahe presidendi – Petro Porošenko ja Volodõmõr Zelenskõi – ajal ning oli üks viiest Ukraina ministrite kabineti liikmest. See on pikim ametiaeg iseseisvas Ukrainas.
