Aspartaam (lisaaine E-numbriga E 951) on mittesahhariidne sünteetiline magusaine, mida kasutatakse suhkruasendajana. See on suhkrust 200 korda magusam.
Aspartaami sisaldavad näiteks mõned karastusjoogid (eriti suhkruvabad ja dieetjoogid), närimiskummid, piimatooted, maiustused, lauamagusained, joogikontsentraadid ja suhkruvabad mahlajoogid, jääteed ja energiajoogid, marineeritud ingver jne.
See on üks teaduslikult enim uuritud toidulisaaineid.
Füüsiliselt on aspartaam valge ja lõhnatu kristalne pulber.
Aine avastas 1965. aastal juhuslikult G. D. Searle & Company keemik James M. Schlatter, kes püüdis luua ravimit peptiliste haavandite vastu.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) soovitusliku normi järgi on aspartaami ohutu päevane kogus iga kehakaalu kilogrammi kohta 40 mg. Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiameti (FDA) vastav ettekirjutus on 50 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta. Piirmäärasid mitteületavat tarbimist peetakse ohutuks.
Täiskasvanud ei tarbi päevas tavaliselt rohkem kui 12 mg/kg ja lapsed rohkem kui 20 mg/kg aspartaami.
Ameerika Ühendriikides puutuvad inimesed aspartaamiga kokku eelkõige läbi karastusjookide. Seda on põhiliseks aspartaami allikaks hinnatud ka mujal. 350 ml purk suhkruvabat karastusjooki sisaldab 0,18 grammi aspartaami; seega 75 kg kaaluval täiskasvanul tuleks juua umbes 21 purki, et ületada FDA kehtestatud piirmäär.
See on vastunäidustatud ainevahetushaigust fenüülketonuuri põdevatele inimestele, kuna sisaldab fenüülalaniini.
2007. aastal uuriti asjakohase teaduskirjanduse metaanalüüsis võimalikku neurotoksilisust, kuid tõendeid selle kohta ei leitud.
2007. aastal Ameerika Ühendriikide teadlaste avaldatud metauuringu järgi ei olnud seniste teadustööde põhjal tõendeid, et aspartaam oleks kantserogeenne.
14. juulil 2023 avaldasid Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) ja Maailma Terviseorganisatsiooni juures tegutsev lisaainete ekspertkomitee (JECFA) teineteisest sõltumatult hinnangud aspartaami tervisemõjude kohta. IARC liigitas aspartaami "piiratud tõendite alusel" võimalike vähki tekitavate ainete hulka (gruppi 2B). JECFA hinnangul ei olnud aspartaami tarbimise ja vähki haigestumise vahel veenvat seost ning otsustas mitte muuta varem määratud aktsepteeritava päevase koguse normi (0–40 m/kg kehakaalust). Pressiteates toonitati siiski vajadust täiendavate ja põhjalikumate teadusuuringute kohta.
Ameerika Vähiliit märkis IARC-i klassifikatsioonide kohta, et need põhinevad tõendite tugevusel selle kohta, kas miski võib inimesel vähki põhjustada, mitte ei jaotu vähi põhjustamise tõenäolisuse järgi: "Grupp 2B on neljast grupist kõrguselt kolmas ja seda kasutatakse üldiselt kas siis, kui on olemas piiratud, kuid mitte veenvad tõendid vähi kohta inimestel, või siis, kui on olemas veenvad tõendid vähi kohta katseloomadel, kuid mitte mõlemad." Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskuse direktori asetäitja riskihindamise valdkonnas Mari Reinik ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Marit Priinits viitasid, et ehkki mõnedes uuringutes on leitud "teatud seos" aspartaami tarbimise ja vähi tekke vahel, siis ei ole välistatud, et see seos oli juhuslik või tulenes näiteks uuringute kallutatusest, sotsiaalmajanduslikest teguritest, eluviisist või toitumisest.
Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet teatas, et ei nõustu IARC otsusega, kuivõrd ameti teadlased tuvastasid IARC kasutatud allikamaterjalis puuduseid. Samuti juhtis FDA tähelepanu, et JECFA ei pidanud aspartaami ohtlikuks ega muutnud aktsepteeritava päevase koguse normi.