Auruauto

Auruauto on auto (üldjuhul veoauto), mille jõuallikaks on aurumasin. Auruveokeid ehitati peamiselt 19. sajandi viimastel ja 20. esimese sajandi esimestel kümnenditel Suurbritannias.

Auruveoautod Suurbritannias

Enne 20. sajandi algust veeti maismaal suurem osa kaubast raudteel. Rongid olid suurte kaubakoguste teisaldamisel väga tõhusad, kuid toimetasid veosed kaubajaamadesse, kust need tuli aeglast ja väikese kandjõuga hobutransporti kasutades edasimüüjate ja tarbijateni vedada. Auruveok oli bensiinimootoriga veoauto eelkäija, mis olid 20. sajandi esimesel kolmandikul Suurbritannias laialdaselt kasutusel. Neid kivisöega köetava aurumasinaga varustatud veoautosid valmistati ja kasutati peamiselt Ühendkuningriigis. Väljaspool Suurbritanniat tegutsesid kõigest üksikud tootjad. Teadaolevalt valmistati esimene auru jõul töötav veoauto 1870. aastal. Auruveokite tootmise õitseaeg oli 19. sajandi viimane kümnend, mil peamised tootjad olid kohalikud firmad Leyland, Foden, Sentinel ja Garrett.

Edwin Foden (1841–1911) oli briti insener, kes tegeles väikeste, algselt mobiilsete aurumasinate ja hiljem auruveokite tootmisega. Ettevõte Edwin Foden Sons & Co. Ltd. tootis tööstuslikke ja väikeseid statsionaarseid aurumasinaid ja alates 1880. aastal ka põllumajanduslikke aurumasinaid. Aurumasina täiustamine 1887. aastal Edwin Fodeni poolt andis tema ettevõttele konkurentide ees olulise eelise auruveoki arendamisel. 19. sajandi lõpuaastail valmistas ettevõte mitu auruauto prototüüpi, millest saadud kogemused võimaldasid E. Fodenil ehitada 1901. aastal 3-tonnise kandejõuga auruveoki War Office. See mudel oli aluseks veokisarjale, mida toodeti kuni 1920. aastate lõpuni.

Üldjuhul kasutati auruveokitel kaheastmelisi kompaundaurumasinaid. Esimene, väikese läbimõõduga kõrgsurvesilinder võttis vastu katla toodetud kõrge rõhuga veeauru, misjärel suunati väiksema rõhu all olev aur pärast töötsüklit edasi suurema läbimõõduga töösilindrisse. Auru kaheastmeline kasutamine võimaldas tarbida veeauru energiat paremini ja saavutada suuremat kasutegurit.

Veojõu ülekandmiseks tagaratastele oli kasutusel enamasti pika veoketiga kettülekanne. Täiskummist rehvid tekitasid sõidu ajal müra ja masin koos koormaga rappus liikudes pidevalt. Alates 1920. aastast hakati täiskummist rehve vahetama õhkrehvide vastu, mis võimaldas tõsta sõidukiirust ja vähendas oluliselt liikumisega kaasnevat müra. Õhkrehvidega veoautod olid suutelised liikuma maanteedel kiirusega 70–80 km/h.

Maanteedel auru jõul liikuvaid veoautosid saatsid pidevalt suitsu- ja aurupilved. Aurumasin tekitas bensiinimootorist märksa rohkem müra ja häiris teisi maanteel liiklejaid. Auruveoauto juhi töö oli raske ja väsitav. Pidevast kivisöe laadimisest aurumasina koldesse ja kabiini tungivast suitsust oldi määrdunud ja räpased.

Esimene maailmasõda kannustas innovatsiooni ja sõdivate riikide armeede tarvis alustati sisepõlemismootoriga veoautode masstootmist. Sõja lõpuks oli peaaegu täielikult mindud aurumasinaga veoautodelt üle bensiinimootoriga veoautodele. Pärast sisepõlemismootoriga veoautode ulatuslikku kasutuselevõttu hakkas auruveokite osakaal kiiresti vähenema. Alates 1930. aastast hakkas ostjate huvi auruveokite vastu kaduma. Mitmed tootjad olid selleks ajaks tegevuse lõpetanud ja osa olid läinud üle sisepõlemismootori kasutamisele.

Ainsate tootjatena jätkasid tegevust Foden ja Sentinel, kes tulid välja aurumasina uute, täiustatud mudelitega. Veel 1931. aastal valmis Garrett’il kuue rattaga aurukallur. Vaatamata sellele oli auruveokite aeg möödas ja 1932. aastal alustas ka Foden diiselmootoriga veokite tootmist. Sentinel tootis ainsana auruveokeid kuni 1938. aastani. Firma auruveokid olid Suurbritannias ja Argentinas kasutusel veel ka 1960. aastatel.

Pärast teist maailmasõda hakkasid ühe enam ilmnema bensiinimootoriga veoautode eelised auruautode ees. Vaatamata autobensiini kõrgele hinnale ja mootori suurematele hoolduskuludele säästis kolmetonnine bensiinimootoriga veok võrreldes sama kandejõuga auruveokiga omanikule keskmiselt 100 naelsterlingit kuus. Ka Suurbritannia valitsus kehtestas 1920–1930 aastatel auruveoautost eralduvale suitsule ja aurule uusi, rangemaid piiranguid. 1934. aastal liikus kuningriigi teedel sedavõrd palju aurumasinaga veokeid, et need kasutasid aasta jooksul 950 000 t kivisütt.

Viited