On enamuses aktiivsest kasutusest kõrvaldatud. Võib esineda üksikute arengumaade relvajõududes.
Ajalugu
Jeemenlaste poolt üle võetud Egiptuse BTR-40 Jeemeni kodusõjas
BTR-40 töötati Nõukogude Liidus välja 2. maailmasõja järel soomusjalaväe vajadusteks. Väljatöötamine algas 1947 Gorki Autotehases V. A. Dedkovi juhtimisel ("Objekt 141") ja relvastusse võeti masin 1950. Eeskuju võeti USA sõjaaegsest luuremasinast M3 Scout Car. BTR-40 oli esimene jalaväeallüksuse seeria-soomusmasin Nõukogude Liidus. Seeriatootmine toimus 1950–1960, raudteeversiooni valmistati kuni 1969. Kokku valmistati Nõukogude Liidus 8500 eksemplari, millest suur osa jõudis peagi edasi arengumaade relvastusse ja osales lokaalsetes relvakonfliktides. Oma versiooni toodeti litsentsi alusel ka Hiinas.
BTR-40 ei olnud üksustes hoolimata esialgsest edust ja uudsusest peagi eriti lugupeetud. Hoolimata kasutus- ja hoolduslihtsusest oli maastikuläbivus sageli ebapiisav ja puldankatus ebapraktiline. Positiivne oli aga mobiilsus teedel ja kompaktsus, mistõttu masin leidis parima rakenduse hoopis luuresoomukina (otsene luuremasina versioon oli BTR-40A). Alates 1956 toodeti soomukit reguleeritava rehvirõhu seadmetega, massihävitusrelvakaitse filtri ja diferentsiaali lukuga ehk BTR-40V. Katuse puudumine tekitas probleeme 1956 Ungari sündmuste ajal ja 1958 läks tootmisse katusega ja 4 katuseluugiga versioon BTR-40B.
Jalaväe põhilise kandesoomuki rolli sai tegelikult endale BTR-152, mis võeti relvastusse praktiliselt samal ajal, kuid osutus efektiivsemaks. BTR-40 baasil arendati välja abfiibne luuresoomuk BTR-40P (plavajuštšii – ujuv), mis võeti relvastusse uue nimetusega BRDM ehk BRDM-1. Siiski arvati BTR-40 Venemaal relvastusest lõplikult maha alles 1993.
Tehniline kirjeldus
BTR-40 tagantvaates
Ehitus
BTR-40 on ehitatud veoauto GAZ-63 veermiku (ja ka mitmete mehhanismide) baasil, mida on veidi lühendatud ja lehtvedrudele on lisatud täiendavad hüdroamortisaatorid. Samuti on masinal vints (4,5 t – 70 m) jõuvõtuvõlliga käigukastist. Õhuke soomuskaitse on mõeldud kildude ja automaadikuulide vastu. Kui esiosas on soomusplaadid paigutatud efektiivselt nurga all, siis külgedel täiesti püstloodis, mis vähendab vastupidavust. Peale katusega varustamist 1958 kasvas masina mass 5,6 tonnini ja dessandi arv vähenes 6-le. Dessandile on väljumisuksed tagaseinas ja seintes ka laskeavad. Juht ja tema kõrvalistuja saavad väljuda nii külje- kui ka tagaustest. Gorunjovi kuulipildujat SGMB oli võimalik kinnitada kronsteinide abil 4 erinevasse asukohta. Masinas oli ette nähtud raadiojaam 10RT-12 (R113) sidekaugusega 20 km, kuid vaatlusseadmeid mitte.
Variandid
BTR-141, Objekt 141 – arenduse prototüübid
BTR-40 – põhiversioon
BTR-40A – luuresoomuk 2-raudse 14,5 mm kuulipildujaga, meeskond 4–5.
BTR-40V – lisatud diferentsiaali lukk, rehvirõhu muutmise süsteem ja massihävitusrelvakaitse filter.
BTR on olnud lisaks Nõukogude Liidule kasutuses paljudes endise sotsialismileeri riikides ja partnerriikides, kuhu neid müüdi või kingiti peale uuemate ja paremate BTR-ide kasutuselevõttu 1960. aastatel. On enamikus maades kõrvaldatud relvastusest, veel on jäänud mõne arengumaa arsenali.
Ka Eestis on olnud kasutusel mõni BTR-40, mis on kuulunud 1990. aastatel peamiselt Kaitseliidu relvastusse.
