| See artikkel räägib leukotsüütide hulka liigitatud basofiilidest; adenohüpofüüsi endokriinsete rakkude kohta vaata artiklit Basofiilsed rakud |
Basofiilid ehk basofiilsed granulotsüüdid (ladina keeles basophilus) on paljudel selgroogsetel peamiselt verega ringlevad mittefagotsüütilised leukotsüüdid.
Basofiilid on tuumaga rakud, mis tekivad luuüdis ja ringlevad veres ning neid on tuvastatud ka põrnas ja uuemate uuringutega ka lümfisõlmedes.
Basofiilide ülesandeks on immuunvastuse andmine parasiitide leviku ja ka nakkuse korral. Immuunvastuse andmine seisneb spetsiaalsete IgE retseptorite ühinemises, mille tulemusel vabastatakse hoiustatud prostaglandiine, serotoniini ja histamiini. Histamiini vabastamise tõttu seostatakse neid ka mitmesuguste ülitundlikkusreaktsioonidega.
Basofiilid sünteesivad vajadusel (rohkem kui T-rakud) tsütokiini IL-4.
Basofiilid saavad väljuda vereringest ning siseneda sidekoesse, kus nad meenutavad nuumrakke (mastotsüüte).
Madude veres liikuvaid basofiile ei ole lõpuni uuritud. Basofiilid on küll tuvastatud kuid ei osata kirjeldada nende täpseid funktsioone. Arvatakse, et nende ülesandeks on histamiini vabastamine.
Madude vereanalüüside basofiilide referentsväärtuste vahemikuks võetakse 0–1%.
Basofiilid on kantud inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse "Terminologia Histologica".
Inimestel seostatakse basofiilidega mitmeid haiguslikke seisundeid nagu allergia.
On pakutud ka, et basofiilidel on roll mitmete autoimmuunhaiguste sümptomaatikas, näiteks süsteemne erütematoosluupus + neerude haaratusega, reumatoidartriit, astma, kontaktdermatiit jt.
Basofiilid avastas 1897. aastal Paul Erlich.