.jpg) Ben Johnson (2017) | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Isikuandmed | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Riik | Kanada | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Sünniaeg | 30. detsember 1961 | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Sünnikoht | Falmouth, Jamaica | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Pikkus | 177 cm | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Kaal | 75 kg | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Sportlaskarjäär | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Spordiklubi | Scarborough Optimists | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Treener | Charlie Francis | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| Medalid | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Benjamin Sinclair Johnson Jr. (sündinud 30. detsembril 1961) on Kanada sprinter.
Benjamin Johnson sündis Falmouthis Jamaical ning emigreerus 1976. aastal Kanadasse. Ta kasvas üles Torontos ning elas hiljem Scarborough’ eeslinnas. Johnson kohtus treener Charlie Francisega ning liitus Scarborough Optimistsi kergejõustikuklubiga. Francis oli endine Kanada meister 100 meetri jooksus ning kuulus Kanada koondisse 1972. aasta suveolümpiamängudel Münchenis.
Johnsoni esimene rahvusvaheline edu saabus 1982. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel Brisbane’is, kus ta võitis kaks hõbemedalit. 100 meetri jooksus jäi ta ajaga 10,05 alla šotlasele Allan Wellsile ning kuulus Kanada 4 × 100 meetri teatejooksu võistkonda, mis saavutas Nigeeria järel teise koha.
1984. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses jõudis Johnson 100 meetri jooksu finaali ning võitis ajaga 10,22 Carl Lewise ja Sam Graddy järel pronksmedali. Samuti võitis ta pronksi Kanada 4 × 100 meetri teatejooksu võistkonna koosseisus. 1984. aasta hooaja lõpus püstitas ta Zürichis Kanada rekordi ajaga 10,12.
1985. aastal alistas Johnson pärast kaheksat järjestikust kaotust esimest korda Carl Lewise. 1986. aasta Hea Tahte mängudel jooksis ta 100 meetrit ajaga 9,95 ning võitis taas Lewise ees. Samal aastal püstitas ta 60 meetri jooksu maailmarekordi ajaga 6,50. 1986. aasta Rahvaste Ühenduse mängudel Edinburghis võitis ta 100 meetri jooksu ning aitas Kanada teatemeeskonna kuldmedalile.
1987. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Roomas saavutas alistas ta taas Carl Lewise ja püstitas uue maailmarekordi ajaga 9,83.
Pärast Rooma maailmameistrivõistlusi sai Johnsonist rahvusvaheline sporditäht ning ta teenis märkimisväärseid summasid sponsorlepingutega. Ta pälvis Kanada aasta sportlase auhinna Lou Marsh Trophy ning nimetati 1987. aasta Associated Pressi aasta meessportlaseks. Samal ajal süvenes tema ja Carl Lewise rivaalitsemine, kuna Lewis vihjas avalikult, et Johnsoni edu taga võivad olla keelatud ained.
1988. aastal tabas Johnsonit mitu vigastust, kuid ta jätkas ettevalmistusi 1988. aasta suveolümpiamängudeks Soulis. 24. septembril 1988 võitis ta meeste 100 meetri jooksu finaali ning püstitas maailmarekordi ajaga 9,79. Temast sai esimene Kanada sprinter pärast Percy Williamsit, kes võitis olümpiamängudel 100 meetri jooksu.
Kolm päeva hiljem teatati aga, et Johnsoni dopinguproov sisaldas keelatud ainet stanozololi. Ta diskvalifitseeriti ning temalt võeti nii olümpiakuld kui ka maailmarekord. Hiljem tunnistas Johnson steroidide kasutamist ka 1987. aasta maailmarekordi püstitamisel. Juhtum tõi kaasa ulatusliku rahvusvahelise skandaali ning 1988. aasta olümpia 100 meetri finaali on nimetatud ka „ajaloo räpaseimaks jooksuks“.
Pärast olümpiat moodustati Kanadas komisjon, mis uuris dopingukasutust tippspordis. Johnson tunnistas uurimise käigus, et oli tarvitanud steroide alates 1981. aastast. Tema treener Charlie Francis väitis, et keelatud ainete kasutamine oli tollases tippsprindis laialt levinud.
Pärast võistluskeelu lõppu üritas Johnson 1991. aastal sporti naasta ning pääses ka Kanada koondisse 1992. aasta suveolümpiamängudeks Barcelonas, kuid ei jõudnud 100 meetri jooksu finaali. 1993. aastal andis ta taas positiivse dopinguproovi ning Rahvusvaheline Kergejõustikuliit määras talle eluaegse võistluskeelu.
1990. aastate lõpus töötas Johnson lühikest aega Liibüa juhi Mu‘ammar al-Qadhdhāfī poja Al-Saadi Gaddafi personaaltreenerina. Ta tegutses ka Argentina jalgpalluri Diego Maradona treenerina ning osales heategevusüritustel.
2010. aastal avaldas Johnson autobiograafia „Seoul to Soul“. Ta elab Markhamis.
