Bliaut ehk bliaud on Lääne-Euroopas keskajal, 11.–13. sajandil kantud pikk umbkuue tüüpi pealisrõivas, mida kandsid nii mehed kui ka naised. Kaasaegse visuaalse materjali põhjal oli see kõrgema staatusega klassi riietusese.
Bliaut ehk bliaud on Lääne-Euroopas keskajal, 11.–13. sajandil kantud pikk umbkuue tüüpi pealisrõivas, mida kandsid nii mehed kui ka naised. Kaasaegse visuaalse materjali põhjal oli see kõrgema staatusega klassi riietusese.
Bliaut oli pihaosas liibuv, moodustades iseloomulikke horisontaalsuunalisi volte torsol allpool rinda, ja laienes alates vöökohast avaraks seelikuosaks, mis ulatus maani ja võis olla slepiga. Eripäraseim oli bliaut' varrukas. Erinevalt teistest sama perioodi rõivastest polnud see kitsas kogu pikkuses, vaid liibuv oli ainult õlavart kattev osa; allpool küünarnukki laienes varrukas väga avaraks ja see käiseosa võis rippuda maani või peaaegu maani. Kaelus oli tavaliselt väike ja ümar, rinnalõhikuga ees keskel, iseloomulikuks kaunistuseks olid laiad teisest kangast ribad kaeluse ümber ning käiste ja seeliku allservas.
Bliaut võis olla levinud vaid Prantsusmaa kultuuri mõjusfääri jäävas piirkonnas, kuid riietuseset võib näha selle perioodi kunstiteostel isegi nii kaugel nagu Rooma või tänapäeva Saksamaa alad.
