
DKW oli Saksamaa auto- ja mootorrattatootja ning kaubamärk.
DKW oli üks neljast ettevõttest, mis moodustasid 1932. aastal Auto Unioni. Seetõttu peetakse DKW-d tänapäevase Audi üheks eelkäijaks.
DKW asutas 1916. aastal Taani päritolu insener Jørgen Skafte Rasmussen Saksamaal Saksimaal Zschopaus. Ettevõte tegeles algselt aurumasinate seadmete tootmisega. Samal aastal proovis Rasmussen ehitada aurujõul töötavat autot, mille saksakeelne nimetus oli Dampfkraftwagen. Sellest nimetusest tuleneb ka lühend DKW.
Aurumasina projekt ebaõnnestus, kuid 1919. aastal hakkas ettevõte tootma väikeseid kahetaktilisi mootoreid. Neid valmistati algul mänguasjade jaoks ning hiljem kasutati mootorratastel. Mootorrattale paigaldatud täiustatud mootor sai nimeks Das kleine Wunder („väike ime“). 1920. aastate lõpuks oli DKW-st saanud maailma suurim mootorrattatootja.
1924. aastal omandas DKW ettevõtte Slaby-Beringer, mille peainseneriks sai Rudolf Slaby. 1928. aastal omandas Rasmussen enamusosaluse ettevõttes Audi Werke AG ning alustas senisest suuremas mahus autode tootmist.

1932. aastal ühinesid DKW, Audi, Horch ja Wanderer, moodustades Auto Unioni. Nelja ettevõtte ühendust sümboliseeris neljast rõngast koosnev logo.
Pärast Teist maailmasõda jäi Auto Unioni algne tegevuspiirkond Saksamaa nõukogude okupatsioonitsooni. DKW tootmisega seotud Zschopau tehas jätkas hiljem tegevust MZ nime all. Auto Union taastati 1949. aastal Lääne-Saksamaal ning ettevõtte tootmine koondus järk-järgult Düsseldorfi ja Ingolstadti.
1957. aastal läks Auto Union Daimler-Benzi omandusse. 1964. aastal omandas ettevõtte Volkswageni kontsern.
DKW kaubamärgi kasutamine sõiduautodel lõppes 1960. aastatel. Viimane DKW sõiduautomudel oli DKW F102, mille tootmine lõppes 1966. aastal. F102 muudeti neljataktilise mootori kasutamiseks ning toodi turule Audi F103 nime all. Sellega lõppes DKW kasutamine sõiduautode kaubamärgina ja Audi nimi tuli taas kasutusele.
DKW nime kandvaid autosid toodeti litsentsi alusel veel Brasiilias ja Argentinas vastavalt 1967. ja 1969. aastani. DKW kaubamärk kuulub tänapäeval Auto Union GmbH-le, mis on Audi AG täielikult kuuluv tütarettevõte.
DKW alustas autode tootmist 1928. aastal. Ettevõtte sõiduautod olid pikka aega tuntud eelkõige kahetaktiliste mootorite ja väikeste, suhteliselt lihtsa konstruktsiooniga autode poolest.

Esimene DKW sõiduauto oli DKW Typ P, mida esitleti 7. mail 1928. Seda toodeti ettevõtte Spandau tehases Berliinis kuni 1931. aastani.
Olulisemaks kujunes Zwickaus toodetud F-seeria. Mudelid F1 kuni F8 olid Euroopas esimeste masstoodetud esiveoliste sõiduautode hulgas. Need kasutasid põiki paigaldatud kahesilindrilisi kahetaktilisi mootoreid.
F1–F8 mudelid olid suhteliselt odavad ja saavutasid Saksamaal suure populaarsuse. Aastatel 1931–1942 toodeti Zwickaus ligikaudu 218 000 sellist autot ning 1930. aastatel moodustasid F-seeria mudelid üle 85% DKW toodangust.
Lisaks esiveolistele mudelitele tootis DKW aastatel 1929–1940 ka suuremaid tagaveolisi mudeleid, mida tunti nimede Schwebeklasse ja Sonderklasse all. Need kasutasid tehniliselt ebatavalisi V4-kahetaktilisi mootoreid.

1939. aastal valmis DKW kolmesilindrilise 900 cm³ kahetaktilise mootoriga prototüüp F9. Voolujoonelise kerega auto saavutas kiiruse kuni 115 km/h. Teise maailmasõja järel jõudis selle konstruktsioon tootmisse esmalt Ida-Saksamaal IFA F9-na ning hiljem Lääne-Saksamaal DKW F91-na.
1949. aastal alustas Auto Union Lääne-Saksamaal uuesti tootmist. Esmalt valmistati mootorrattaid ja Schnellaster-kaubikuid.
Esimene sõjajärgne sõiduauto oli F89, mille kere põhines sõjaeelsel F9 prototüübil. 1953. aastal järgnes sellele kolmesilindrilise kahetaktilise mootoriga F91. Hiljem tulid F93 ja F94 ning nende põhjal Auto Union 1000.
Auto Union 1000 kasutas 1-liitrist kolmesilindrilist kahetaktilist mootorit. Mudelit toodeti mitmes keretüübis ning alates 1957. aastast oli võimalik lisavarustusena saada Saxomati automaatsidur. Auto Union 1000 SP oli sportlikum 2+2-kohaline versioon, mida toodeti aastatel 1957–1964.

1956. aastal alustati väikeseeriatootmist mudeliga DKW Monza. Kahekohalise sportauto klaasplastkere paigaldati F93 šassiile. Mudel sai nime Itaalia Autodromo Nazionale Monza järgi, kus DKW Monzaga püstitati 1956. aastal mitu kiirusrekordit. Toodeti ligikaudu 75 autot.
1957. aastal jõudis turule Junior, millest kujunes DKW üks edukamaid sõjajärgseid mudeliseeriaid. Sellele järgnesid Junior de Luxe, F11 ja F12 ning F12 Roadster. Junior/F12 seeriat toodeti kuni 1965. aastani.
DKW kolmesilindrilised kahetaktilised autod saavutasid edu ka rallis ning neid kasutati 1950. ja 1960. aastatel mitmesugustel võistlustel.
1960. aastatel töötas DKW välja V6-mootori, ühendades kaks kolmesilindrilist kahetaktilist mootorit. Mootori töömahtu suurendati arenduse käigus 1000-lt 1300 cm³-ni. Võimsaim katseversioon arendas 130 hj. Valmistati umbes 100 katsemootorit ning osa neist paigaldati DKW F102-le ja DKW Mungale.
Viimaseks DKW sõiduautoks jäi F102. Mudeli tootmine algas 1964. aastal. F102 müüginumbrid jäid tagasihoidlikuks, sest kahetaktilise mootori tehnoloogia oli oma arengu piiril. Pärast Volkswageni kontserni poolt Auto Unioni omandamist ehitati F102 ümber neljataktilise mootoriga ning sellest sai Audi F103.

Üks olulisemaid DKW tarbesõidukeid oli DKW Schnellaster, mida toodeti aastatel 1949–1962. Sellel oli esiveoline jõuülekanne ja kahetaktiline mootor.
Teine tuntud tarbesõiduk oli DKW Munga. Auto Union tootis Mungat Ingolstadtis aastatel 1956–1968. Kokku valmistati 46 750 Mungat.
Hispaanias toodeti DKW F1000 L-i, mis oli Schnellasteri järglane. Hiljem kasutati selle mudeli juures Mercedes-Benzi diiselmootorit ning sõidukist sai Mercedes-Benzi kaubamärgiga mudel.

DKW oli 1920. aastate lõpust kuni Teise maailmasõjani maailma suurim mootorrattatootja. Ettevõte arendas arvukalt väikese töömahuga kahetaktilisi mootorrattaid ning saavutas edu nii ringraja- kui ka maastikuvõistlustel.
1931. aastal alustas Arnold Zoller DKW jaoks vastassuunaliste kolbidega mootori arendamist. Sellise konstruktsiooniga mootorrattad saavutasid edu kerge- ja juunioriklassides ning DKW kujunes sõjaeelsel perioodil üheks juhtivaks võistlusmootorrataste tootjaks.
Üks tuntumaid DKW mootorrattaid oli DKW RT 125, mida toodeti enne ja pärast Teist maailmasõda. RT 125 konstruktsioon mõjutas mitme teise tootja mootorrattaid. Sõjajärgsete reparatsioonide käigus anti konstruktsiooni joonised Harley-Davidsonile Ameerika Ühendriikides ja BSA-le Suurbritannias. BSA kasutas konstruktsiooni mudeli BSA Bantam väljatöötamisel ning Harley-Davidson oma kergete mootorrataste puhul.
DKW mootorrataste tootmine jätkus sõjajärgses Ida-Saksamaal endises Zschopau tehases MZ nime all.
DKW sõidukeid toodeti või monteeriti litsentsi alusel mitmes riigis.
Aastatel 1957–1967 toodeti DKW autosid Brasiilias ettevõttes Vemag (Veículos e Máquinas Agrícolas S.A.). Esimene mudel oli 900 cm³ mootoriga F91 Universal. Hiljem toodeti muu hulgas mudeleid Belcar, Vemaguet, DKW Fissore ja Munga, mida Brasiilias tunti nime Candango all.
1960. aastal said Vemagi autod Auto Union 1000-st pärineva 1-liitrise 50 hj mootori. Vemagil oli ka edukas võistkond ning GT Malzoni sportauto projektist kujunes hiljem Brasiilia sportautotootja Puma alus.
1961. aastal võttis Volkswagen Vemagi täielikult üle ning DKW-Vemagi tootmine lõpetati. Kokku valmistati Brasiilias 109 343 DKW-Vemagi sõidukit.
Argentinas toodeti DKW ja Auto Unioni sõidukeid aastatel 1960–1969 ettevõttes IASF S.A. Santa Fe provintsis. Toodeti muu hulgas Auto Union 1000 S Sedáni ja Universal S-i ning Combi/Pick-up'i.
Auto Union Combi/Pick-up'i viimaseks versiooniks oli DKW F1000 L, mille tootmine algas 1969. aastal. Pärast DKW tootmise lõppu jätkas selle mudeli valmistamist Argentina ettevõte IME kuni 1979. aastani.
Taani oli üks suuremaid DKW sõidukite turge. Impordipiirangute tõttu hakati Kopenhaagenis DKW autosid kohapeal monteerima. Christian Bohnstedt-Peterseni tehases pandi tarnitud kered ja šassiid kokku ning paigaldati mootorid ja elektrisüsteemid.
Peamiselt monteeriti DKW F5 Meisterklasse'i. Tootmine lõppes pärast Saksamaa okupatsiooni algust 1940. aastatel. Selleks ajaks oli valmistatud umbes 3000 autot.
Aastatel 1956–1961 monteeris Hollandi importija Hart, Nibbrig & Greve DKW autosid Sassenheimis. Tehases töötas umbes 120 inimest ning kokku pandi ligikaudu 13 500 sõidukit.
Jugoslaavias alustas Novo Mesto ettevõte Agroservice 1955. aastal DKW kaubikute monteerimist. Hiljem sai ettevõtte nimeks IMV. Alates 1962. aastast monteeriti DKW sõiduautosid CKD-komplektidest.
IMV arendas ka oma tarbesõiduki IMV 1000, mille mootori, telgede ja muude šassii komponentide tarnijaks oli DKW. 981 cm³ mootor arendas algselt 39 hj. Alates 1972. aastast kasutati sõidukis British Leylandi mootoreid.
DKW mootorrataste konstruktsioone kasutati mitmes riigis ning neid toodeti nii litsentsi alusel kui ka ilma DKW otsese loata. Tuntumad näited on:
DKW konstruktsioonide laialdane kopeerimine näitab ettevõtte RT 125 ja teiste kahetaktiliste mootorrataste mõju sõjajärgsele mootorrattatööstusele.

DKW tegeles lisaks sõidukitele ka mootorite tootmisega. Ettevõtte mootoreid kasutati muu hulgas paatidel, lennukitel, põllumajandusmasinatel ja statsionaarsetes seadmetes. 1920. aastatel toodeti DKW mootoreid juba kümnete tuhandete kaupa.
1927. aastal omandas Rasmussen litsentsi Norge konstruktsioonil põhinevate külmikute ja kompressorite tootmiseks. 1929. aastal esitleti DKW külmikuid Leipzigi messil ning tootmine kasvas järgnevatel aastatel kiiresti. 1931. aastal eraldati külmikute tootmine eraldi ettevõttesse DKK (Deutsche Kühl und Kraftmaschinengesellschaft).
DKW oli 20. sajandi esimesel poolel üks olulisemaid kahetaktiliste mootorite ja esiveoliste autode arendajaid. Ettevõtte F-seeria autod olid Euroopa esimeste masstoodetud esiveoliste autode hulgas ning DKW mootorrataste konstruktsioonid mõjutasid mitme riigi sõjajärgset mootorrattatööstust.
1932. aastal sai DKW-st Auto Unioni üks neljast põhiosast. Pärast DKW sõiduautode tootmise lõppu jätkus ettevõtte tehniline ja tööstuslik pärand Audi kaubamärgi all. Seetõttu käsitletakse DKW-d ühe tänapäeva Audi ajaloolise eelkäijana.
{{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |access-date= (juhend)the Vemag company that had been manufacturing two-stroke DKW models under license in Brazil.