David Joseph Bohm (20. detsember 1917 Wilkes-Barre, Pennsylvania, USA – 27. oktoober 1992 London, Inglismaa) oli Ameerika päritolu Brasiilia ja Briti füüsik, kes andis olulise panuse kvantmehaanika ja plasmafüüsika arengusse ning tegeles ka füüsika filosoofiliste aluste ja teadvuse küsimustega. Ta oli Londoni Kuningliku Seltsi liige alates 1990. aastast.
Bohm sai 1943. aastal California Ülikoolist Berkeleys doktorikraadi füüsika alal. Tema doktoritöö juhendaja oli Robert Oppenheimer.
Bohmi üks keskseid teaduslikke huvisid oli kvantmehaanika aluste ja tõlgendamise probleem. 1950ndate alguses töötas ta välja kvantmehaanika alternatiivse, deterministliku tõlgenduse, mida tuntakse Bohmi mehaanika või de Broglie – Bohmi teooria nime all. Selles kirjeldatakse kvantsüsteemi olekut lainefunktsiooni ja osakeste tegelike asukohtade kaudu ning osakeste liikumist määrab kvantpotentsiaaliga seotud dünaamika.
Bohmi hilisemas mõtlemises muutusid oluliseks holism, terviklikkus ja reaalsuse jagamatu olemus. Teoses "Wholeness and the Implicate Order" (1980) käsitles ta muu hulgas implikatiivse korra mõistet ning eristas seda nähtavast ja avalduvast ehk eksplitsiitsest korrast. Tema filosoofilised käsitlused ulatusid füüsikast ka teadvuse, mõtlemise, keele ja ühiskonna küsimusteni.
Bohm käsitles kriitiliselt teaduse killustumist ning teadusliku mõtlemise ja loovuse küsimusi. Koos F. David Peatiga kirjutatud teoses "Science, Order, and Creativity" käsitles ta teadusliku loovuse, korra ja tervikliku mõtlemise suhteid.