Delioni lahing

Delioni lahing toimus 424. aastal eKr Boiootias Kesk-Kreekas. See lahing, kus boiootlased saavutasid võidu ateenlaste üle, oli osa Peloponnesose sõjast.

Delioni lahing on sõjaajaloos tähtsal kohal sellepärast, et seal kasutas teebalane Pagondas esimesena viltust lahingukorda.

Ka esimene dokumenteeritud olukord, kus oma sõdurid tapavad oma sõdureid, pärineb Delioni lahingust. See juhtus ateenlastega, kui nad olid boiootlaste parema tiiva ümber piiranud. Et ateenlased selles kohas taganema sundida, saatis Pagondas sinna reservratsaväe, mis oli samuti täiesti uus nähtus sõjapidamises. See manööver otsustaski lõpuks lahingu saatuse, sest ateenlased olid taganema löödud ka boiootlaste vasakul küljel, kus viimastel oli normaalse 8 rivi asemel 25 rivi sõdureid. Kokku oli muidu mõlemal poolel umbes sama palju sõdureid – 7000 hopliiti, 1000 ratsanikku, 500 linguheitjat, 10 000 kergerelvastuses sõdurit. Ainult viimaseid oli ateena poolel vähem.

Delioni lahingus osales ka kuulus filosoof Sokrates.

Taust ja eellugu

Ateenlased kavandasid 424. aastal eKr üheaegset sissetungi Boiootiasse: kindralid Demosthenes ja Hippokrates pidid ründama eri suundadest. Demosthenes tõttas ette ja maandus Siphaes, kuid plaan reedeti ning ta taandus; Hippokrates samal ajal kindlustas Delioni Apolloni pühamu juures positsiooni ja jättis sinna garnisoni, asudes seejärel vägedega teele. Boiootlased koondusid Teeba ümbrusse ja otsustasid strateeg Pagondase õhutusel ateenlasi rünnata enne, kui need jõuavad turvaliselt tagasi oma piiridele.

Osapooled ja väejuhid

Ateena vägesid juhtis strateeg Hippokrates. Demosthenes tegutses eraldi operatsioonis. Boiootia Liidu vägesid juhtis teebalane Pagondas, kelle alluvuses olid liitlaslinnade üksused (nt Thespia hopliidid).

Väed ja lahingukord

Allikad kirjeldavad mõlema poole koosseise ligikaudu sarnaselt: umbes 7000 hopliiti ja 1000 ratsanikku; boiootlastel oli lisaks u 10 000 kergerelvastuses võitlejat ja 500 peltasti (kergema varustusega mobiilsed odaviskajad). Boiootia rindejoon oli paremal tiival sügavdatud – Teeba üksused seati umbes 25 mehe sügavusse, mis eristus tollasest tavalisest 8 reast ning suurendas läbilöögivõimet. Ateenlased paigutasid liitlaste kontingendid tiibadele ning kodanik-hopliidid keskele.

Lahingu käik

Lahing puhkes, kui väed manööverdasid Delionist lõuna pool küngaste vahel. Boiootia vasak tiib sattus surve alla ning thesplased jäid osaliselt ümberpiiratuks. Ateenlaste keskrinne liikus ümber ja kohtus segaduses omaenda üksustega, mille käigus toimus antikvaarse kirjanduse üks varasemaid kirjeldatud juhtumeid, kus sõdurid tapsid eksikombel omi (hilisem mõiste „friendly fire”). Tukydidese andmeil saatis Pagondas seepeale varus hoitud ratsaväe mööda salajast teed vasakule tiivale appi. Üllatusrünnak peatas ateenlaste edenemise. Samal ajal surus Boiootia tugev parempoolne tiib (sügavdatud faalanx) ateenlaste vasaku tiiva rivist välja. Kui tiivad murdusid, taganes ka Ateena keskosa. Langenute hulgas oli muuseas ka Hippokrates.

Pärastlahing ja Delioni piiramine

Ateenlased taandusid Delioni kindlustusse. Mõni nädal hiljem tõid boiootlased liitlastelt lisaüksusi ja asusid kindlust piirama. Tukydides kirjeldab seadeldist, mida toodi müüride vastu: ratastel toru, kuhu oli ühendatud suur lõõts; torust paisati hõõguvaid süsi, tõrvasegusid ja suitsu, et süüdata puidust kindlustused ning sundida kaitsjad positsioonidelt taanduma. See varajane „leegirelv” murdis Delioni vastupanu ja kindlus langes.

Kaotused ja tagajärjed

Tukydidese järgi kaotas Ateena lahinguväljal ligi 1000 meest, boiootlaste langenuid oli umbes 500; hiljem Delioni langemisel hukkus mõnisada ateenlast veel. Boiootia võit kindlustas Teeba mõju Kesk-Kreekas ja nurjas Ateena katse rajada püsivat tugipunkti Boiootias.

Taktikaline tähtsus

Delionit on peetud oluliseks eeskujuks hilisematele teebalaste uuendustele: Pagondase parema tiiva süvendatud faalanx ja manööverdav ratsaväe-reserv näitasid, et hopliitlahing ei olnud pelk sirgjooneline „tõuklemine”. Mõned uurijad on nimetanud seda varaseks näiteks viltuse lahingukorra rakendamisest; teised rõhutavad, et tegu oli eeskätt süvendi ja tiivamurdmisega, samas kui klassikaline viltune ründejärjestus sai kuulsaks alles Leuktra lahingus Epameinondase käe all 371 eKr.

Tuntud osalejad ja pärimused

Allikad mainivad, et Delionis võitles ka Sokrates, kelle vaprust taganemisel kirjeldab Platon teoses Sümpoosion Alkibiadese suu läbi. See episood on andnud lahingule erilise koha Ateena kultuurimälus.

Viited

  1. ↑ Geoffrey Regan, Back Fire, Robson Books Ltd., London, 1995
  2. ↑ Tukydides, Peloponnesose sõda, IV raamatu lõigud 93–96 (inglise tõlkes nt: The Landmark Thucydides/Internet Classics Archive). Vt nt: The History of the Peloponnesian War, Book IV.
  3. ↑ Donald Kagan, The Archidamian War, Cornell University Press, 1974, lk 276–284.
  4. ↑ Tukydides, IV 93–94; Kagan 1974, lk 279–283.
  5. ↑ Tukydides, IV 93–94; Diodoros, Bibliotheke XII 69–70 (võrdlus). Ülevaade koos arvudega: Ancient Warfare Blog: „Euripides and the Battle of Delium” (viitab Thuk. IV 93–96 ja Diod. XII 70).
  6. ↑ Tukydides, IV 95–97 (lahingu kirjeldus ja segadus keskel); IV 96 (ratsaväe saatmine appi); IV 98–99 (taganemine ja kaotused). Vt ka: Donald Kagan 1974, lk 281–284.
  7. ↑ Tukydides, IV 100 (piiramismasina kirjeldus). Täiendav populaarteaduslik kokkuvõte: The Landmark Thucydides, Book IV; ka Greek fire artikkel (varase leegirelva pretsedent) – viitab Thuk. IV 100.
  8. ↑ Tukydides, IV 98–100; Kagan 1974, lk 283–284.
  9. ↑ Victor Davis Hanson, „Epameinondas, the Battle of Leuktra (371 B.C.), and the ‘Oblique Phalanx’”, The Classical Quarterly 38 (1988), 60–74; arutelu Delioni rollist lk 84–85.
  10. ↑ Platon, Symposium 220d–221b (Sokratese käitumise kirjeldus Delionist naasmisel).