Jämepeamadulased

Jämepeamadulased
Farancia abacura
Farancia abacura
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Ülemsugukond Colubroidea
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Jämepeamadulased Dipsadinae
Bonaparte, 1838
Sünonüümid
  • Dipsadinae Bonaparte, 1838
  • Xenodontinae Cope, 1859

Jämepeamadulased on maoliste alamsugukond (Dipsadinae) sugukonnas Colubridae või sugukond (Dipsadidae) ülemsugukonnas Colubroidea.

Klassifikatsioon

Jämepeamadulaste süstemaatika pole päris selge. Jämepeamadulasi on klassifitseeritud mitmeti, neid on klassifitseeritud kui nastiklasi, Xenodontidae alamsugukonnana ja osa autoreid paigutab nad (2009. aasta seisuga) ka sugukonda Dispadidae.

Alsophis antillensis
Contia tenuis
Farancia erytrogramma
Hypsiglena torquata jani
Imantodes cenchoa
Ninia atrata
Rhadinaea flavilata

Triibused

Triibus Pseudoboini:

Triibus Dipsadini

Maoperekonnad

Jämepeamadulaste alamsugukond liigitatakse roomajate andmebaasis järgmisteks perekondadeks:

Levila

Need väikesed (mitte üle 1 m pikad) maod elavad Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas, Aasias ja Indias.

Kopsud

Erinevalt teistest madudest on jämepeamadulastel mitte vasak, vaid parem kops taandarenenud.

Toitumine ja hambad

Jämepeamadulased toituvad peamiselt väikestest selgrootutest. Nende madude alalõua parem ning vasak pool on kaotanud omavahelise liikuvuse ja on teineteisega jäigalt seostunud. Nendel väikestel madudel on soonilised hambad mis on suunatud kõri poole ja neid kasutavad nad toitumisel aga teadlaste arvates ka sisestamaks saakloomadesse mürgina toimivat süljenäärmete nõret. Nad toituvad peamiselt limustest ja kojaga tigudest.

Teatmeteoses "Loomade elu" (5. kd, lk 295) kirjeldatakse seda järgmiselt

„ Röövloom sisendab jäiga alalõua kojasuudmesse, edasise liigutuse abil surub pikad, kõverdunud hambad limuse keha eesmisse ossa ja järk-järgult, ületades teo vastupanu, kisub ta eriliste närimisliigutuste abil kojast välja. “

Teadlased on need maod inimestele üldiselt ohutuks tunnistanud. Osal Dipsadidae sugukonda kuuluvatel madudel on laboratooriumides Duvernoy näärme eritiste manustamisel biotestidesse kaasatud katseloomadele teatav oht loomade elule kinnitust leidnud.

Viited

  1. ↑ Peter Uetz & Jakob Hallermann, Higher Taxa in Extant Reptiles, Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 17.04.2014) (inglise keeles)
  2. 1 2 3 "Loomade elu", 5. kd., lk. 294–295
  3. 1 2 Dipsadidae veebiversioon (vaadatud 21.09.2013) (inglise keeles)
  4. ↑ Dipsadidae Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 21.09.2013) (inglise keeles)
  5. ↑ Dipsadidae Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 1.05.2015) (inglise keeles)
  6. ↑ Scott A Weinstein, David A. Warrell, Julian White, Daniel E Keyler. Venomous? Bites from Non-Venomous Snakes: A Critical Analysis of Risk and Management of "Colubrid" snake bites., lk 283 – 288, 2011, Elsevier, ISBN 978 0 12 387732 1 Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 21.09.2013) (inglise keeles)

Välislingid