Dokumentaalfilm
Dokumentaalfilm (argikeeles "dokfilm", vananenud termin "kultuurfilm") on film, mis on loodud reaalsuse dokumenteerimiseks peamiselt harimise või ajaloolise jäädvustamise eesmärgil.
Dokumentaalfilmis esinevad inimesed ning kujutatakse juhtumeid, mis on enamasti päriselt juhtunud. Dokumentaalfilmi autor püüab esile tuua sündmuste kulgu ning tegelaste tundeid ja vaatepunkte. Samas võib autor lisada ka oma tõlgenduse, mõtteid või kujundlikke elemente.
Dokumentalistika alussõna on "dokument", mis pärineb ladinakeelsest sõnast docere ('õpetada'). Dokumentaalfilmide eelkäijateks peetakse aktuaalfilme (inglise keeles actuality film). Erinevalt dokumentaalfilmidest puudus aktuaalfilmidel sidusus ja narratiivne joon.
Kuigi dokumentalistikaga tegeleti ka varem, peetakse esimeseks dokumentaalfilmiks 1922. aastal valminud filmi "Nanook of the North", mille autor on Robert Flaherty. Film kujutab inuit Nanooki ja tema perekonna elu ühe aasta jooksul.
Mõiste documentary võttis kasutusele Šoti dokumentaalfilmitegija John Grierson oma arvustuses Robert Flaherty filmile "Moana" (1926). Arvustus ilmus 8. veebruaril 1926 väljaandes New York Sun pseudonüümi "The Moviegoer" (eesti keeles 'kinokülastaja') all.
Dokumentaalfilmi ajalugu
Esimesi filme, mis on loodud enne 1900. aastaid, nimetatakse aktuaalfilmideks ning vahel ka tegelikkuse filmideks, sest neis jäädvustati lühikesi katkendeid tegelikest sündmustest. Need kestsid minuti või vähem, näiteks filmiti inimesi tööle minemas või laeva sadamasse saabumas. Maailma esimesi filme peetakse dokumentaalfilmide eelkäijateks.
Tänapäevased dokumentaalfilmid said suurema hoo 1920. aastatel Venemaal. Noor luuletaja ja filmitoimetaja Dziga Vertov lõi Vene revolutsiooni ajal koos oma rühmaga hariva uudistesarja "Kino-Eye" (eesti keeles 'kinotõde'). 1922. aastal valmis USA filmilavastaja Robert Flaherty film "Nanook of the North", mis kirjeldab eskimo perekonnaelu ja mida peetakse sageli esimeseks originaalseks dokumentaalfilmiks. 1930. ja 1940. aastatel sai dokumentaalfilmist oluline propagandavahend nii Natsi-Saksamaal, USA-s kui ka Suurbritannias, eriti teise maailmasõja ajal. 1950. ja 1960. aastatel aitas tehnoloogia areng kaasa ka dokumentaalfilmide arengule. Näiteks sai Eclairi kaameraga filmilinte paindliku sünkroonimise abil palju kiiremini vahetada. 1960. aastateks olid filmitegemise paljud etapid muutunud lihtsamaks ning filmindus arenes kiiresti. 1960. aastate lõpus muutus kaamerate kasutamine populaarsemaks ja algas televisiooniajastu: dokumentaalfilme hakati näitama televisioonis. See tõi kaasa uusi piiranguid ja kõrgemad ootused. Selle tulemusel hakati 1980. ja 1990. aastatel looma filme, millel oli professionaalsem süžee ja selgem ülesehitus.
Dokumentaalfilmi ajalugu Eestis
28. detsembril 1895 tutvustasid vennad Auguste ja Louis Lumière Pariisis oma läbimurdelist leiutist kinematograafi, millest sai oluline tähis filminduse ajaloos. Vähem kui aasta hiljem jõudis kinematograaf ka Tallinna ja seejärel Tartusse, kus toimus mitmeid filmilinastusi. Tallinnas alustati filmiseansse 4. oktoobril 1896 Tallinna Börsihoone väikeses saalis (tänapäeval on see Ajaloomuuseumi hoone Pikal tänaval) ning Tartus toimusid esimesed linastused sama aasta 13. novembril.
Esimesed filmivõtted Eestis toimusid alles mitu aastat hiljem. 30. aprillil 1908 jäädvustati Rootsi kuninga lühike peatus Tallinna reidil teel Peterburi ja mõni päev hiljem näidati seda filmi juba kinolinal. Eesti filmiloo tegelik algus seostub Johannes Pääsukesega (1892–1918), kellest sai esimene eestlasest filmirežissöör. 1912. aastal, kui ta oli vaid 20-aastane, jäädvustas ta Tartus Sergei Utotškini lennu. Need kroonikakaadrid linastusid Tartu kinos Illusion 30. aprillil 1912, mida võib pidada eesti kino sünnipäevaks. Järgnenud aastatel tegi Pääsuke mitmeid kroonikapalu ja lühifilme, jäädvustades stseene Tartust: tuletõrjujate pidustusi, linnavaateid ning näiteks 1913. aasta suurt lumetormi. Fotograafitöö Eesti Rahva Muuseumis tekitas temas huvi antropoloogia vastu, mis kajastus ka murrangulises antropoloogiafilmis "Retk läbi Setumaa".
Liigitus
- Poeetiline dokumentatsioon – sai alguse 1920. aastatel, keskendub kogemusele ning näitab maailma teise külje kaudu
- Vaatlev dokumentatsioon – kujunes välja 1960. aastatel, jälgib ning annab vaadeldavatele ja filmitavatele inimestele "pihikambri" momendi, kus nad saavad üksi kaamera ees enda seisukohti väljendada
- Osavõttev dokumentatsioon – filmi tegija on osa filmi narratiivist
- Peegeldav dokumentatsioon – film keskendub autorile, kes on pannud ennast ebatavalisse ja harjumatusse keskkonda, mis hakkab teda mõjutama
- Performatiivne dokumentatsioon – näitab vaheldumisi intervjuusid ja päriselust võetud kaadreid koos performatiivsete segmentidega, mis põhinevad tegelikel sündmustel
- Ekspositiivne dokumentatsioon – tõetruu dokumentaalfilm, mis näitab filmitavat kõige ausamas ja otsesemas vormis
Eesti dokumentaalfilmid
Pikemalt artiklis Eesti dokumentaalfilmide loend
Viited
- ↑ "Eesti keele seletavas sõnaraamatus" (vaadatud 19.01.2019)
- ↑ Ann Curthoys, Marilyn Lake Connected worlds: history in transnational perspective, Volume 2004 p.151. Australian National University Press
- ↑ Barry, Iris. "The Documentary Film, Prospect and Retrospect." The Bulletin of the Museum of Modern Art 13:2 (December 1945), 8.
- ↑ "Actuality film", Wikipedia (inglise), 26. detsember 2023
- ↑ "1ellis.html". www.ou.edu.[alaline kõdulink]
- ↑ "History of Documentaries". Desktop-Documentaries.com.
- ↑ Red (22. juuli 2020). "History Of Documentary Film". DocsOnline (Ameerika inglise).
- ↑ "Retk läbi Setumaa (1913) - Eesti filmi andmebaas". www.efis.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. jaanuar 2024. Vaadatud 16. jaanuaril 2024.
- ↑ "Eesti filmiajalugu". www.filmi.ee.[alaline kõdulink]
- ↑ Aldredge, Jourdan (26. juuli 2022). "The 6 Types of Documentary Films". The Beat: A Blog by PremiumBeat (Ameerika inglise).