Elektrooniline identiteet

Elektrooniline identiteet (lühendatult ka eID) on andmete kogum, mis seob elektroonilises keskkonnas isiku tema füüsilise identiteediga (isikuga). Elektroonilise identiteedi toimimise alus on avaliku võtme infrastruktuur ehk PKI (public key infrastructure).

eID-d kasutab Euroopa Liidu Infokeskus ka e-identimise kohta.

Eesti mõistes on eID elektrooniliseks kasutamiseks mõeldud isikut tõendav dokument (ID-kaart, mobiil-ID, digi-ID, e-residendi), mida väljastab Politsei- ja Piirivalveamet. Eesti eID kasutab nn. turvalist andmekandjat, mis koosneb kiibist, selles talletatud sertifikaatidest ja võtmetest (PKI), mis tagavad toimingute turvalisuse. Sertifikaat on isikuga seotud elektrooniline dokument, mis sisaldab isikuandmeid ja tema tuvastamiseks vajalikku võtit.

eID kasutusalad Eestis

Euroopa Liidu määrus

1. juulist 2016 jõustus Euroopa Liidu määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS). Määruse rakendamiseks Eestis võttis Riigikogu 12. oktoobril 2016 vastu E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse, mille president 18. oktoobril 2016 välja kuulutas. eIDAS reguleerib piiriülest koosvõimet ehk millist eID-d tuleb teistest liikmesriikidest aktsepteerida.

eID kolm taset

eID osa rakendumine

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Elektrooniline identiteet eID, RIA, vaadatud 12.11.2018
  2. ↑ Kuidas on Euroopa Liidu üleselt reguleeritud e-identimine (eID)?, Euroopa Liidu Infokeskus, 22. märts 2016
  3. ↑ E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seadus (lühend - EUTS), Riigi Teataja, Vastu võetud 12.10.2016
  4. ↑ Jõustus e-identifitseerimist ja usaldusteenuseid reguleeriv seadus, ITuudised, 28. oktoober 2016
  5. 1 2 Mark Erlich: eIDAS ja sellega seonduvad tegevused (PDF)[alaline kõdulink], RIA, 21. oktoober 2015
  6. ↑ eIDAS määrus (PDF), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 17. veebruar 2016
  7. ↑ Mait Heidelberg: eIDAS (PDF)[alaline kõdulink], RIA, vaadatud 22.06.2017

Välislingid