Eduard Georg Aule (16. detsember (vkj)/ 28. detsember 1878 Kabala vald, Pilistvere kihelkond, Viljandimaa – 7. märts 1947 Goslar) oli eesti poliitik ja pangandustegelane.
Eduard Aule sai alghariduse Kabala mõisa kodukoolis, seejärel õppis Viru-Nigula kirikukoolis. Lõpetas 1897. aastal Tartus reaalkooli, misjärel õppis Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusosakonnas ja lõpetas selle 1902. aastal. Akadeemiliselt kuulus Korporatsioon Vironiasse, mille asutajaliige ta ka oli.
Töötas kuus aastat Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asjaajajana, aastatel 1907–1908 oli ta samal kohal Tartu Vastastikuses Krediit-Ühisuses. Hiljem sai Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse juhiks ning oli tegev veel paljudes ettevõtetes. Oli õpetaja ja direktori kohuste täitja Tartu Kommertskoolis. Ta oli Tartu linnavolikogu liige, valijamees Vene Riigiduuma valimistel.
Ta oli Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu ja Eesti Asutava Kogu liige, rahaministeeriumi arvekoja komissar ning 6. veebruarist kuni 8. maini 1919 toitlusminister. Hiljem oli ta Eesti Panga direktor ja selle esimene president.
Aastatel 1925–1928 oli Põhja Panga direktor. Aastatel 1928–1932 oli ta Krediit Panga direktor ning ka sama panga esindaja 0Ü Mootoris ning Põhja Kindlustuse Seltsis.
Eduardi abikaasa päritolule tuginedes siirdus perekond Aule 1941. aastal põgenikena Saksamaale, kuid naasis juba järgmisel aastal Eestisse. Kaks aastat hiljem olid nad sunnitud uuesti Saksamaale põgenema.
Maeti 5. juunil 1992 ümber Tallinna Rahumäe kalmistule. Tema perekonna hauaplats on kultuurimälestis nr 1601, "Perekond Aule hauamonument, H. Halliste, 1938 (graniit)".
Eduard Aule abiellus 1905. aastal Liivimaa Läti osast pärit Sophie Aline Jehnichiga, kelles voolas preisi, šveitsi ja prantsuse verd.
Neil oli tütar Ruth Mary (surnud 2000) ning pojad Ilmar, Erik, Olaf ja Olgred.