Elektronorel on elektriorel, milles helisignaal moodustatakse täielikult elektroonsete vahendite abil.
1950. ja 1960. aastatel olid elektronorelites kasutusel võtted, mis põhinesid impulsstehnilistel lahendustel (sünkroonitud monovibraatorid) ja/või trigerite (sagedusjagurite) kasutamisel ja signaalitöötluse analoogelektroonika vahenditel (filtrid, võimenduse regulaatorid). Sellist tehnoloogiat kasutati esimest korda 1939. aastal Hammondi firma toodetud süntesaatoris Novachord.
Selle põlvkonna elektronorelite hulka kuuluvad Eestis toodetud elektronorelid Retakord ja üksikeksemplarina valminud Varioola, aga ka tehases Norma massiliselt toodetud lastele mõeldud monotooniline orel Pille.
Hiljem mindi üle pingega juhitava sagedusega generaatorite (ostsillaatorite) kasutamisele. Neid lahendusi nimetati aga pigem süntesaatoriteks.
Hiljem laialt levinud digitaalsed elektronorelid põhinesid signaalide digitaalse sünteesi võtetel, olles seega pigem süntesaatorid.