Eric Soovere (sünninimi Erich Soeson; 31. jaanuar 1916 Kõnnu – 27. jaanuar 2008 Cincinnati, USA) oli eesti fotograaf-dokumentalist, kes on eestlaste sunnitud põgenemist Läände pildistanud kõige suuremas mahus (mitu tuhat kaadrit).
Eric Soovere sündis 1916. aastal Räpina vallas Kõnnu külas Listako talus. Tema abikaasa oli Leili Soovere (1915–2005) ja poeg on neuroloog, M.D Ilo Soovere (aka Ülo Soovere, sündinud 1942, Johns Hopkinsi Ülikool M.D). 1944. aasta sügisel põgenes Soovere koos perega Saksamaale ning asus põgenikelaagrites veedetud aastate järel elama Cincinnati osariiki USA-s, kus töötas meditsiinifotograafina.
Soovere dokumenteeris mitmel tuhandel fotol eestlaste põgenemisteekonda ja elu laagrites, luues unikaalse pildilise dokumendi pöördelistest aastatest Eesti ajaloos.
Tema 1999. aastal raamatuna ilmunud päevik "Käru ja kaameraga" on ulatuslik ajaloodokument, mis kajastab eestlaste saatust sõja-aastatel ning võitlust rahvusliku identiteedi ja kultuuri säilitamise eest. Soovere kriitilis-dokumentalistliku hiigelprojekti põhiteemadeks on eestlaste (kokku u 70 000 inimest) suurim pealesunnitud põgenemine 1944.aastal. Tema tuhandetest fotodest koosnevas loos on eristatavad 1930. aastate Eesti, põgenemine Eesti territooriumi, põgenemisteekond Poolas ja Saksamaal, põgenikelaager Augsburg-Hochfeldis ning uue elu algus USA-s Cincinnati osariigis. Eric Soovere visuaalsele käekirjale on omane poeetiline käsitlusviis (lüürilised kompositsioonid, heledad toonid, valguse romantiline tõlgendamine), mis kombineerub karmide sotsiaalsete reaalsustega (nälg, reetmine, skriinimine, võõrastus- ja ohutunne, füüsilised raskused jm).
Eric Soovere dokumentaalsetest jäädvustustest varaseimad on tehtud juba 25-aastaselt koduses Kõnnu külas, kus Soovere kaamera on jäädvustanud nii keskkonda kui inimtüüpe helges ja isegi lõbusas võtmes. Inimtüüpide valik ulatub tema oma vanematest kuni lõbusate külapummeldajateni, haarates kaasa nii naabreid, erinevate ametite esindajaid kui puskariajajaid. Kokku moodustab see teema ulatuslike mõnesajast fotost koosneva portreegalerii, mis on 1930. aastate inimtüüpide parim kollektsioon Eestis. Tähelepanuväärne on asjaolu, et meie muuseumides neid fotosid ei leidu.
Eric Soovere jäädvustas nii vene- kui saksa aega, Taru pommitamist jm kuni 1944.aastani, mil Sooverede noor perekond alustas põgenemist Eestist. Soovere fotodel on kaunilt kujutatud põgenikevooge teedel ja raudteedel, näha on ajutisi laagreid jm kuni mereäärsete asundusteni välja, kust algas sõit võõrastele maadele. Selles dokumentaalses loomingus on kõike alates mahajäävast kodukülast ja vanematest kuni tunglemiseni sõjalaeval Lappland, mis on selles põgenemisloos sõlmituseks.
1944. aastal tehtud sarnastest fotodest hakkavad silma erilaadsetena ka fotod, kus minavormis kujutatakse põgenemist läbi Poola ja Saksamaa. Põgenejad puhkamas pärast väsitavat raudteerullikuga sõitu ja sadade kilomeetrite jalgsi läbimist. Üksikud koloriitsed kohalikud hotellipidajad ja farmerid vürtsitavad muidu üksluiseks kujunevat teekonda oma karakteersusega ning tekstivormis mälestuste vormis kommentaarid lisavad neisse veelgi vürtsi. See teema kulmineerub rongikatustel kuhjadena reisivate põgenikega, kellest kohe-kohe on saamas DP-d (displaced persons).
DP-d (displaced persons – ümberasunud inimesed) oli uus kategooria, mida rakendati Soovere-taolistele pealesunnitud rändurite kohta spetsiaalsetes põgenikele rajatud laagrites Saksamaal jm. Augsburgi kõrval oli suurimaks eestlaste laagriks Geislingen, kuid oli ka väiksemaid kohti. Soovered elasid DP-laagris Augsburg-Hochfeld'is Lõuna-Saksamaal ca 5 aastat. Selle aja jooksul oodati uusi pakkumisi pms riikidest, kus oli tööjõupuudus (USA, Kanada, Austraalia) ent väljavalimiseni oli pikk tee. Põgenikke skriiniti ja isegi repatrieeriti siis, kui need olid olnud politsei v sõjaväe teenistuses või ka muudel põhjustel. Soovered pidid alguses sõitma Austraaliasse ent viimasel hetkel otsus muutus ning 1949.aastal sõideti laeval "Admiral Ballou" USA-sse. DP-laagri fotosid on vähem kui põgenemisteekonna omi, nende hulgas on meeldejäävateks foto päevasest toidunormist, tööde tegemistest või repatrieerijatest, kes aeg-ajalt laagreid külastasid.
1949.aastal sõideti Bremenhafeni sadamast lõpuks laeval Admiral Ballou USA-sse. Ameerikas sai Eric Soovere tööd meditsiinifotograafina ja Leili Soovere raamatukogu töötajana. Poeg Ülo läks Cincinnatis kooli ja hiljem asus õppima arstiteadust Johns Hopkinsi ülikoolis, mille ta M.D-na ka lõpetas ja asus tööle neuroloogina Marylandi osariigis. Ülo Soovere oli ka raamatu "Käru ja kaameraga" üks väljaandjatest. USA pildid koosnevad rõõmsamatest vaadetest oma uuele kodumajale, näha on uus auto, televiisor, helitehnika instrumendid jm USA moodsasse ühiskonda kuuluv. Aeg-ajalt külastas perekond ka USA vaatamisväärsusi Mount Rushmore'ist kuni loodusparkideni välja. Ülo Soovere ranitsaga kooliteel ja koolipingis, perekond oma uues kodus, jõulude tähistamine ja Cincinnati linnavaated olid selles piltide grupis kõige tüüpilisemad motiivid.