Ernst Paklar (6. oktoober 1908 Zlatoust, Orenburgi kubermang – 11. juuni 1950 Tartu) oli Nõukogude Liidu ning Eesti ajaloolane ja pedagoog.
Ernst Paklar oli telegrafisti poeg.
Lõpetas 1926 Samaras keskkooli ja 1931 Leningradi Pedagoogilise Instituudi.
Oli 1928–1929 Põhja-Kaukaasias Livonia eesti asunduse mittetäieliku keskkooli vene keele õpetaja, 1931 NSVL TA Rahvuste Uurimise Instituudi nooremteadur, 1932–1934 Leningradi Herzeni-nimelise Instituudi õppejõud, 1933–1935 Leningradi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna filosoofia instituudi Lääne-Euroopa keskaja kateedri aspirant, 1935–1937 Petroskois Karjala Pedagoogilise Instituudi ajalooteaduskonna dekaan.
Petroskois valmis ajalookandidaadi väitekiri "Хроника Генриха Латышcкого как источник периода германской экспансии в Прибалтике", mis jäi kaitsmata arreteerimise tõttu. 1937–1947 oli Komi ANSV-s koonduslaagris sunnitööl.
Vabanes oktoobris 1947 invaliidina, oli aastatel 1947–1950 Tartus Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi nooremteadur.
Uuris eesti asunduste ajalugu Venemaa keisririigis ja NSV Liidus, soome-ugri rahvaste etnoloogia probleeme ning Ida-Baltikumi keskaega. Selgitas välja Jäälahingu asukoha Peipsil.
Ligemale 20 teaduspublikatsiooni, suur osa töödest jäi käsikirja.
Tema tütar oli muusikapedagoog Volita Paklar.