McDonnell Douglas F-4 Phantom II

F-4 Phantom II
Ameerika Ühendriikide õhuväe F-4E heidab alla 227 kg Mark 82 pomme
Tüüp mitmeotstarbeline hävituslennuk
Tootja McDonnell Douglas (algselt McDonnell Aircraft)
Disainer David S. Lewis jun
Esmalend 27. mai 1958
Võeti kasutusest Suurbritannia merevägi 1977
Suurbritannia õhuvägi 1992
USA merejalavägi 1992
Iisrael 2004
Hetkeseis 1100 kasutusel mehitatud ja mehitamata sihtmärkidena kasutamiseks, eri riikide relvastuses
Põhikasutajad  USA
Muud kasutajad  Saksamaa
 Türgi
 Hispaania
Tootmisaastad 1958–1981
Toodanguarv 5195

McDonell Douglas F-4 Phantom II on Ameerika Ühendriikide kahekohaline kahe mootoriga mitmeotstarbeline hävituslennuk, mis loodi algselt USA mereväe jaoks. Esmalend toimus 27. mail 1958. F-4 võeti kasutusele 1961. aastal USA mereväes, merejalaväes ja 1963. aastal USA õhuväes.

Phantomil oli tähtis roll Vietnami sõjas, kus see lennukitüüp lasi alla kõige rohkem vastase lennukeid. Samuti püstitas Phantom ajavahemikus 1950–1969 16 maailmarekordit.

Phantomit kasutati Vietnami sõjas, Araabia-Iisraeli konfliktides ja esimeses lahesõjas. Lennukit kasutati lisaks USAle kokku 11 riigis. Samuti on F-4 ainuke lennukitüüp, mida on kasutanud nii USA mereväe demolennutiim Blue Angels kui ka USA õhuväe demolennutiim Thunderbirds.

Üks F-4C Phantom II kuulub ka Eesti Lennundusmuuseumi kogusse.

Arendus

F-4 arendus algas aastal 1954, kui USA merevägi otsis endale uut ilmastikukindlat hävituspommitajat. 1955. aastal muutus projekti eesmärk. Nüüd soovis USA merevägi kaheistmelist ilmastikukindlat laevastikukaitse püüdurhävitajat, mis suudaks kaitsta Ameerika uut Forrestali klassi lennukikandjate laevastikku Nõukogude pommitajate eest. Eeldati, et tulevikus on infohulk, mida piloot töötlema peab, ühe inimese jaoks liiga suur. Seepärast oli lennukis ka koht RIO (Radar Intercept Officer, ehk sihitusohvitser) jaoks, kes tegeleb lennuki radari ja relvasüsteemidega. Õhuväes oli sama roll WSO (Weapon Systems Officer, relvastuse ohvitser). Lennuk disainiti radarjuhitavate õhk-õhk rakettide kandmiseks, mistõttu puudus esimestel variantidel pardakahur. Algul oli plaanis teha lennukile vahetatavad ninaosad. Ninaosade vahetus oleks võimaldanud standardse F-4 tüüpi lennuki muuta kiirelt luurevahenditega RF-4 tüüpi lennukiks. Seda ideed lõpuks ei rakendatud. Esimesed lennumasinad jõudsid mereväe üksustesse aastal 1961, tähistusega F-4B. Õhuväkke jõudsid F-4C aastal 1963. Õhuväkke jõudsid hävitajad lähtuvalt USA kaitseministri Robert McNamara programmist, mille järgi pidid merevägi ja õhuvägi kulude vähendamiseks käitama sama tüüpi lennukeid. Õhuväe Phantom oli mereväe versiooniga võrreldes paremini kohandatud ründemissioonideks ja sellel oli võimsamad mootorid, kuid üldplaanis oli tegu sama lennukiga.

Variandid

Praegused kasutajad

Endised kasutajad

Tehnilised andmed

Tiivaulatus – 11,7 m

Pikkus – 19,2 m

Lennuki kõrgus – 4,96 m

Tiiva pindala – 49,2 m

Noolsusnurk mööda ¼ kõõlu – 45 kraadi

Lennuki tühimass – 13 760 kg

Kütuse mass – 6080 kg (F-4E rippkütusepaakides 4000 kg)

Lennuki stardimass –

normaalne F-4B – 20 860 kg; F-4C – 20 000 kg; F-4E – 20 800 kg

maksimaalne F-4B – 24 800 kg; F-4E, RF4E, F-4G – 26 330 kg

Mootori tüüp – General Dynamics J79-GE-17

Maksimaalne veojõud, järelpõletita / järelpõletiga – 2 x 53,0/2x79,6 KN, 2x5400/2x8120 kgf

Maksimaalne kiirus –

madalal kõrgusel – 1200 km/h (648 kn) (M = 1,15)

suurel kõrgusel – 2300 km/h (1241 kn) (M = 2,2)

Maksimaalne tõusukiirus F-4B – 245 m/s

Praktiline lennulagi F-4E puhul – 16 600 m (54 450 ft)

Praktiline lennukaugus – F-4B – 2380 km (1285 nm), F-4E – 2590 km (1398 nm)

Hoojooksu pikkus – 340 m

Pidurdusjooksu pikkus pidurduslangevarjuga – 950 m

Maksimaalne ekspluatatsiooniline ülekoormus – 6,0

Väliste rippsõlmede arv – 9.

F-4B Phantom II ortograafilises projektsioonis joonised
F-4B Phantom II ortograafilises projektsioonis joonised

Relvastus (F-4E)

Õhk–Maa tüüpi relvastus:

Õhk–Õhk tüüpi relvastus:

Üldotstarbelised pommid:

Juhitavad pommid:

Tuumapommid:

Pardakahur:

Viited

  1. 1 2 3 ‘Phantom II: The St Loius slugger’, in America’s Top Guns, New York: Aerospace Publishing, 1990, pp. 82–90.
  2. 1 2 3 M. Metsa, ‘McDonell Douglas F-4 Phantom II’, in Sõjalennukid, Tallinn: Odamees, 2004, pp. 70–74.
  3. ↑ S. Joiner, ‘What Couldn’t the F-4 Phantom Do?’, vol. Smithsonian Magazine, märts 2015
  4. ↑ "Greeces Last Phantoms" key.aero, 15. oktoober 2020
  5. ↑ M. Carlin, "Why Iran Still Flies the Ancient F-4 Phantom Fighter (Made in USA)" The National Interest, 29. november 2023
  6. ↑ P. Iddon, "F-4 Drop Tank Incident Underscores Turkey’s Need To Replace Its Aging Phantom Fleet" Forbes, 8. september 2023.
  7. ↑ H. Park, "South Korean F-4E Phantom II to be retired this year" MilMag, 30. jaanuar 2024
  8. ↑ G. Goebel, ‘Phantoms in foregin service’, in McDonnel F-4 Phantom. [Online]. Available: [alaline kõdulink]