McDonell Douglas F-4 Phantom II on Ameerika Ühendriikide kahekohaline kahe mootoriga mitmeotstarbeline hävituslennuk, mis loodi algselt USA mereväe jaoks. Esmalend toimus 27. mail 1958. F-4 võeti kasutusele 1961. aastal USA mereväes, merejalaväes ja 1963. aastal USA õhuväes.
Phantomil oli tähtis roll Vietnami sõjas, kus see lennukitüüp lasi alla kõige rohkem vastase lennukeid. Samuti püstitas Phantom ajavahemikus 1950–1969 16 maailmarekordit.
Phantomit kasutati Vietnami sõjas, Araabia-Iisraeli konfliktides ja esimeses lahesõjas. Lennukit kasutati lisaks USAle kokku 11 riigis. Samuti on F-4 ainuke lennukitüüp, mida on kasutanud nii USA mereväe demolennutiim Blue Angels kui ka USA õhuväe demolennutiim Thunderbirds.
F-4 arendus algas aastal 1954, kui USA merevägi otsis endale uut ilmastikukindlat hävituspommitajat. 1955. aastal muutus projekti eesmärk. Nüüd soovis USA merevägi kaheistmelist ilmastikukindlat laevastikukaitse püüdurhävitajat, mis suudaks kaitsta Ameerika uut Forrestali klassi lennukikandjate laevastikku Nõukogude pommitajate eest. Eeldati, et tulevikus on infohulk, mida piloot töötlema peab, ühe inimese jaoks liiga suur. Seepärast oli lennukis ka koht RIO (Radar Intercept Officer, ehk sihitusohvitser) jaoks, kes tegeleb lennuki radari ja relvasüsteemidega. Õhuväes oli sama roll WSO (Weapon Systems Officer, relvastuse ohvitser). Lennuk disainiti radarjuhitavate õhk-õhk rakettide kandmiseks, mistõttu puudus esimestel variantidel pardakahur. Algul oli plaanis teha lennukile vahetatavad ninaosad. Ninaosade vahetus oleks võimaldanud standardse F-4 tüüpi lennuki muuta kiirelt luurevahenditega RF-4 tüüpi lennukiks. Seda ideed lõpuks ei rakendatud. Esimesed lennumasinad jõudsid mereväe üksustesse aastal 1961, tähistusega F-4B. Õhuväkke jõudsid F-4C aastal 1963. Õhuväkke jõudsid hävitajad lähtuvalt USA kaitseministri Robert McNamara programmist, mille järgi pidid merevägi ja õhuvägi kulude vähendamiseks käitama sama tüüpi lennukeid. Õhuväe Phantom oli mereväe versiooniga võrreldes paremini kohandatud ründemissioonideks ja sellel oli võimsamad mootorid, kuid üldplaanis oli tegu sama lennukiga.
Variandid
F-4A – esimene seeriaviisiliselt valmistatav lennuk;
F-4B – esimene seeriatoodangu variant, mõeldud USA mere- ja merejalaväele 79-GE-8A või J79-GE-8B turboreaktiivmootoritega;
F-4J – F-4B uuendatud versioon. Parem ründevõimekus ja kohandatus lennukikandja jaoks;
F-4N–tugevdatud konstruktsiooniga ja uuendatud avioonikaga F-4B edasiarendus USA mereväe jaoks;
F-4S – muudetud F-4J;
F-4C – F-4B variant USA õhuväele, algul tähisega F-110A. Mootoriteks J79-GE-15;
RF-4C – luurelendudeks kohandatud F-4C;
F-4D – F-4C edasiarendus USA õhuväe jaoks. Suures osas sarnane variant, uuendatud radari ja sihtimissüsteemidega;
F-4E – mitmeotstarbeline hävituslennuk USA õhuväele. Lisati eeltiivad, piludega stabilisaatorid, paremad mootorid ja M61A1 20 mm pardakahur. Samuti lisati Target Identification System Electro Optical (TIESO) vastase tuvastamiseks koos parema AN/APQ-120 radariga;
F-4GWild Weasel – vastase õhutõrje summutamiseks ja hävitamiseks kohandatud F-4E. AN/APQ-120 asendati APR-38 ja hiljem AN/APR-47 radariga. Uue radari süsteemide mahutamise jaoks eemaldati pardakahur.
Praegused kasutajad
Kreeka
Iraan
Türgi
Lõuna-Korea
Endised kasutajad
Ameerika Ühendriigid
Egiptus
Iisrael
Saksamaa
Jaapan
Hispaania
Suurbritannia
Austraalia.
Tehnilised andmed
Tiivaulatus – 11,7 m
Pikkus – 19,2 m
Lennuki kõrgus – 4,96 m
Tiiva pindala – 49,2 m
Noolsusnurk mööda ¼ kõõlu – 45 kraadi
Lennuki tühimass – 13 760 kg
Kütuse mass – 6080 kg (F-4E rippkütusepaakides 4000 kg)
USA
Saksamaa
Türgi
Hispaania