

Forma Urbis Romae ehk Severuse marmorplaan on massiivne antiikaegse Rooma kaart, mis loodi keiser Septimius Severuse valitsemisajal vahemikus 203–211. 18 meetrit lai ja 13 meetrit kõrge kaart oli raiutud 150 marmortahvlile ja see oli paigaldatud Rahutempli sisemisele seinale.
Mõõtkavas 1:240 loodud kaart oli piisavalt täpne, et näidata ära pea iga Rooma kesklinnas asuva templi, termi ja insula (elumaja) põrandaplaanid. Erinevalt kaasaegsetest kaartidest määras plaani piirjooned ära marmoril kasutada olev ruum, mitte geograafilised või poliitilised piirid.
Plaan hävitati järk-järgult keskajal ning selle marmorit kasutati kas ehitusmaterjalina või lubja valmistamiseks. Aastal 1562 kaevas noor antikvaar ja skulptor Giovanni Antonio Dosio osa Forma Urbis'e fragmente välja Santi Cosma e Damiano kiriku lähedalt. Dosio töötas humanistist kondotjeeri Torquato Conti, kes oli ostnud õigused kaevamiseks kiriku kanoonikutelt, juhtimise all. Conti kinkis leitud fragmendid kardinal Alessandro Farnesele, kes omakorda usaldas need oma raamatukoguhoidjale Onofrio Panviniole ja oma antikvaarile Fulvio Orsinile. Paistab, et marmori killud ei toonud kaasa väga suurt huvi.
Alates sellest ajast on kokku leitud umbes 10% kaardi algsest suurusest ja seda rohkem kui tuhande marmorfragmendina. Tükke säilitatakse Kapitooliumi muuseumide hulka kuuluvas Palazzo dei Conservatori's.
Plaani säilinud fragmentide kokku panemine on sajandeid õpetlasi lummanud. Renessansiaegsed õpetlased suutsid kokku sobitada ja kindlaks määrata ligikaudu 250 tükki – tehes seda reeglina selliste kuulsate punktide nagu Colosseum ja Circus Maximus ära tundmise teel. Tänu Guglielmo Gatti, Lucos Cozza ja Emilio Rodríguez Almeida töödele ja publikatsioonidele on 20. sajandi teises pooles suudetud plaani mitu fragmenti kindlaks määrata ja nende asukoht välja selgitada. Teised teadlased (nt Claudia Cecamore, Filippo Coarelli, Daniele Manacorda, Domenico Palombi, Luigi Pedroni, David West Reynolds jt) on mitmel fragmendil kujutatud topograafia ümber tõlgendanud.
Aastal 2002 Stanfordi Ülikoolis läbi viidud uurimisprojektiga suudeti määrata kindlaks nelja fragmenti asukoht ja panna mustrite ära tundmise algoritmide abil uuesti kokku üheksa fragmenti. Arheoloogilisi ja kirjanduslikke allikaid kasutades on Pier Luigi Tucci (Johns Hopkins'i Ülikoolist) suutnud alates 1996. aastast oma kohale paigutada 24 fragmenti, mis kuuluvad linna viide Augustuse-aegsesse piirkonda. Tucci on lisaks pakkunud välja ka uusi tõlgendusi mitme tolleaegse Rooma piirkonna kohta:
| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Forma Urbis Romae |