Fotokunst (ka fotokunst ja fine art fotograafia) on kujutava kunsti liik, mis on loodud peamiselt kunstniku nägemuse väljendamiseks ja mis saavutab oma kunstilise mõjuvuse fotograafia vahenditega.
Fotokunsti eesmärk on väljendada ideed, sõnumit või emotsiooni. See erineb esindusfotograafiast, näiteks pressifotograafiast, mis annab dokumentaalse visuaalse ülevaate konkreetsetest objektidest ja sündmustest, esindades sõna otseses mõttes objektiivset reaalsust, mitte fotograafi subjektiivset kavatsust; ja kommertsfotograafiast, mille peamine eesmärk on toodete või teenuste reklaamimine.
1860. aastal pakkus briti portreefotograaf Cornelius Jabez Hughes välja kolm võimalikku jaotust fotograafia jaoks: mehaaniline fotograafia (mechanical photography), fotokunst (art-photography) ja kõrgema klassi fotokunst (high-art photography). Nimetatutest esimesse kategooriasse oleksid kuulunud kujutavate objektide lihtsad reproduktsioonid, kus kõik pildi osad on ühtlaselt teravad ja täiuslikud. Teisse kategooriasse kuulumiseks oleks asjade käiku pidanud sekkuma kunstnik, kes looduslikku omatahtsi ümber kujundaks, et luua veelgi ilusam ja täiuslikum kujutis. Viimasesse gruppi kuulumiseks oleks aga fotod pidanud sihtima juba kõrgemaid eesmärke kui teise kategooria piltide enamik. Need fotod poleks mitte tohtinud piirduda pelgalt vaatajate lõbustamisega, vaid neid pigem "juhendama, puhastama ja õilistama".
Suurbritannias ei tunnustatud fotograafiat veel 1960. aastalgi kui kunsti. S. D. Jouhar ütles tol ajal Fotograafilise Kunsti Assotsiatsiooni asutades: „Praegu ei tunnustata fotograafiat üldiselt millegi enama kui käsitööna. USA-s on fotograafia teatud ametlikes ringkondades avalikult tunnustatud kui kujutav kunst. Seda eksponeeritakse galeriides ja näitustel kunstina. Selles riigis vastavat tunnustust ei ole. Londoni Salongis on eksponeeritud pildifotograafiat, kuid seda ei mõisteta üldiselt kunstina. Olenemata sellest, kas teosel on esteetilisi omadusi või mitte, nimetatakse seda pildifotograafiaks, mis on väga mitmetähenduslik termin. Fotograafil endal peab olema usk oma töösse ja selle väärikusesse ning esteetilisse väärtusesse, et sundida seda tunnustama pigem kunstina kui käsitööna.“
Kuni 1970. aastate lõpuni domineerisid mitmed žanrid, näiteks aktid, portreed ja loodusmaastikud (nt Ansel Adams). 1970. ja 80. aastate läbimurdelised „staarkunstnikud“, nagu Sally Mann, Robert Mapplethorpe, Robert Farber ja Cindy Sherman, toetusid endiselt suuresti samadele žanritele, kuigi esitasid neid värske pilguga. Teised uurisid hetktõmmise esteetilist lähenemist.
1970. aastate keskel töötas Josef H. Neumann välja kemogrammid, mis on nii fototöötluse kui ka fotopaberilemaalimise tulemused. Enne arvutite levikut ja pilditöötlustarkvara kasutamist võib kemogrammide loomise protsessi pidada analoogse järeltöötluse varajaseks vormiks, kus algset pilti muudetakse pärast suurendamisprotsessi. Erinevalt digitaalse järeltöötluse töödest on iga kemogramm ainulaadne teos.
Ameerika organisatsioonid, näiteks Aperture Foundation ja Moodsa Kunsti Muuseum (MoMA), on teinud palju, et hoida fotograafiat kujutava kunsti esirinnas. MoMA fotograafiaosakonna asutamist 1940. aastal ja Beaumont Newhalli määramist selle esimeseks kuraatoriks nimetatakse sageli fotograafia kui kunsti staatuse institutsionaalseks kinnituseks.
Uuemaks trendiks kujunes pildi hoolikas lavastamine ja valgustamine selle asemel, et loota seda valmiskujul "avastada". Sellised fotograafid nagu Gregory Crewdson ja Jeff Wall on tuntud oma lavastatud fotode kvaliteedi poolest. Lisaks on uued tehnoloogilised trendid digitaalfotograafias avanud uue suuna täisspektrifotograafias, kus hoolikad filtreerimisvalikud ultraviolett-, nähtava ja infrapunakiirguse ulatuses viivad uute kunstiliste visioonideni.
Kuna trükitehnoloogiad on alates 1980. aastast arenenud, on fotograafi kunstiprindid, mis on reprodutseeritud peenelt trükitud piiratud tiraažiga raamatutesse, muutunud kollektsionääride seas suureks huvipakkuvaks valdkonnaks. Selle põhjuseks on asjaolu, et raamatutel on tavaliselt kõrge tootmisväärtus, lühike tiraaž ja piiratud turg, mis tähendab, et neid peaaegu kunagi ei kordustrükita. Individuaalfotograafide fotoraamatute kollektsionääride turg areneb kiiresti.
2004. aasta kunstituru trendide väljaande kohaselt müüdi tol aastal oksjoniruumides 7000 fotot ja fotode keskmine aastane hind tõusis aastatel 1994–2004 keskmiselt 7,6%. Umbes 80 protsenti fotodest müüdi Ameerika Ühendriikides, kuigi oksjonimüük moodustab vaid murdosa eraisikute müügist. Nüüd on olemas õitsev kollektsionääride turg, kus kõige nõutumad kunstifotograafid toodavad kvaliteetseid arhiiviprinte rangelt piiratud tiraažides. Veebipõhiste kunstimüüjate katsed müüa kvaliteetseid fotosid üldsusele koos maaliprindiga on andnud vastakaid tulemusi, kusjuures head müüki on saavutanud ainult traditsioonilised suured fotograafid, näiteks Ansel Adams.
Lisaks „digitaalse liikumise“ manipuleerimisele, filtreerimise või resolutsiooni muutmise suunas otsivad mõned kunstnikud teadlikult „naturalismi“, seal hulgas „loomulikku valgustust“ kui omaette väärtust. Mõnikord koosneb kunstiteos, nagu Gerhard Richteri puhul, fotokujutisest, mis on hiljem õlivärvidega üle värvitud ja/või millel on pildist endast kaugemale ulatuv poliitiline või ajalooline tähendus. „Fotograafiliselt projekteeritud maalikunsti“ olemasolu hägustab nüüd maalikunsti ja fotograafia vahelist piiri, mis traditsiooniliselt oli absoluutne.
Raamimine ja prindi suurus
Kuni 1950. aastate keskpaigani peeti foto raamimist galeriinäituse jaoks laialdaselt vulgaarseks ja pretensioonikaks. Graafilised pildid kleebiti tavaliselt lihtsalt tislerplaadile või vineerile või tehti pimedas ruumis valge ääris ja seejärel kinnitati nurkadest vitriinidele. Seega eksponeeriti graafilisi pilte ilma klaasipeegeldusteta. Steicheni kuulus näitus „The family of Man“ oli raamimata, pildid olid kleebitud paneelidele. Isegi veel 1966. aastal oli Bill BrandtiMoMA näitus raamimata, lihtsad graafilised pildid kleebitud õhukesele vineerile. 1950. aastate keskpaigast kuni umbes 2000. aastani olid enamikul galeriinäitustel graafilised pildid klaasi taga. Alates umbes 2000. aastast on märgatav liikumine kaasaegsete galeriigraafiliste piltide taas näitamise suunas plaatidel ja ilma klaasita. Lisaks oli kogu 20. sajandi jooksul graafiliste piltide suurus märgatavalt suurenenud.
Poliitika
Fotokunsti luuakse eelkõige kunstniku nägemuse väljendusena, kuid kõrvalproduktina on see olnud oluline ka teatud eesmärkide edendamisel. Ansel Adamsi töö Yosemite'is ja Yellowstone'is on üks näide. Adams on üks 20. sajandi tuntumaid kunstfotograafe ja oli innukas looduskaitse propageerija. Kuigi tema peamine fookus oli fotograafial kui kunstil, tõstsid mõned tema tööd avalikkuse teadlikkust Sierra Nevada ilust ja aitasid luua poliitilist toetust nende kaitsmiseks.
Selline fotograafia on avaldanud mõju ka tsensuuriseaduste ja vaba sõnavabaduse valdkonnas, kuna see käsitleb alasti keha.
Kattumine teiste žanritega
Kuigi fotokunst võib kattuda paljude teiste fotograafiažanritega, väärivad kattuvused moefotograafia ja fotoajakirjandusega erilist tähelepanu.
1996. aastal öeldi, et "kommertsliku illustratiivse fotograafia ja fotokunsti vahelised piirid on hiljuti hägustunud", eriti moevaldkonnas. Fotokunsti ja moefotograafia kattumise tõenditeks on loengud, näitused, messid, näiteks Art Basel Miami Beach, ja raamatud.
Fotoajakirjandus ja fotokunst kattusid alates "1960. aastate lõpust ja 1970. aastatest, kui uudistefotograafid lõid sidemeid fotokunst ja maalikunstiga". 1974. aastal avati Rahvusvaheline Fotograafiakeskus, kus rõhutati nii "humanitaarfotoajakirjandust" kui ka "fotokunsti". 1987. aastaks ilmusid ajakirjade ja ajalehtede tellimiseks tehtud pildid regulaarselt muuseumide ja galeriide seintele raamides.
Vahel tehakse fotokunsti ka nutitelefonirakenduste, näiteks Snapchati abil.
Teiste valdkondade kunstnike suhtumine
Kunstnike ja kirjanike reaktsioonid on oluliselt mõjutanud fotograafia kui kujutava kunsti tajumist. Silmapaistvad maalikunstnikud on oma huvi selle meediumi vastu väljendanud:
"Mind on fotograafia alati väga huvitanud. Olen vaadanud palju rohkem fotosid kui maale. Sest nende reaalsus on tugevam kui reaalsus ise." (Francis Bacon)
Samamoodi on tuntud autorid reageerinud fotograafia kunstilisele potentsiaalile:
...minu arvates on Capa kahtlemata tõestanud, et kaamera ei pea olema külm mehaaniline seade. Nagu pliiats, on see sama hea kui inimene, kes seda kasutab. See võib olla meele ja südame pikendus... (John Steinbeck)
Naisfotograafid
Naised on mänginud olulist rolli fotokunsti arengus, eriti 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses. Nende looming seab sageli kahtluse alla tavapärase esteetika ja tutvustab sügavalt isiklikke, sümboolseid ja kohati sürreaalseid narratiive. Kunstist naisfotograafid hägustavad sageli piire fotograafia, performance'i, installatsiooni ja skulptuuri vahel, kasutades seda meediumi identiteedi, mälu ja naisekeha uurimiseks.
Märkimisväärsete tegelaste hulka kuuluvad Cindy Sherman, kelle kontseptuaalsed autoportreed dekonstrueerivad stereotüüpe ja naiselikkuse kinemaatilisi troope, ning Francesca Woodman, kelle ebamaised mustvalged pildid käsitlevad kadumise, hapruse ja iseseisvuse teemasid.
Sally Mann, kes on tuntud oma vastuoluliste, kuid poeetiliste lapsepõlve ja lõunagooti kujundite kujutamise poolest, ühendab isikliku ajaloo universaalsete elu ja surma teemadega.
Kunstnikud nagu Viviane Sassen ja Zanele Muholi on toonud fotokunsti elavat ja poliitiliselt angažeeritud visuaalset keelt, mis mõtiskleb rassi, seksuaalsuse ja identiteedi üle.
Need kunstnikud on laiendanud kunstilise fotograafia definitsiooni ja andnud olulise panuse nii feministlikku kunsti kui ka globaalsesse kaasaegsesse visuaalkultuuri.
Määratluste loend
Siin on loetelu seotud terminite "fotokunst", "kunstfotograafia" ja "fine art fotograafia" definitsioonidest.
Teatmeteostes
Teatmeteostest võib leida muuhulgas järgmisi definitsioone:
„Kunstfotograafia“: „Fotograafia, mis on tehtud kujutava kunstina – see tähendab, et see on tehtud kunstniku tajude ja emotsioonide väljendamiseks ning nende teistega jagamiseks“. McDarrah, Gloria S., et al. The photography encyclopedia. New York: Schirmer, 1999. 0-02-865025-5
„Fine art fotograafia“: „Pilt, mis on toodetud müügiks või eksponeerimiseks, mitte äritellimusel“. Hope, Terry. Fine art photography: creating beautiful images for sale and display. Mies, Switzerland: RotoVision, 2003. 2-88046-724-1
„Fine art fotograafia“: „Piltide loomine fotograafi loomingulise visiooni elluviimiseks. Sünonüüm kunstfotograafiale“. Lynch-Johnt, Barbara, and Michelle Perkins. Illustrated dictionary of photography: the professional's guide to terms and techniques. Buffalo, NY: Amherst Media, 2008. 978-1-58428-222-8
„Kunstfotograafia“: Definitsioon „on raskesti leitav“, aga „kui fotograafid sellele viitavad, peavad nad silmas fotosid, mida näeb ajakirjades nagu American Photo, Popular Photography ja Print ning salongides ja näitustel. Kunsti- (või kunstipärane) fotograafia on müüdav“. Engh, Rohn. Sell & re-sell your photos, 5th ed. Cincinnati, Ohio: Writer's Digest Books, 2003.1-58297-176-5
„Fotokunst“: „Sageli kasutatav, kuid mõnevõrra ebamäärane termin. Selle aluseks on idee, et antud pildi looja on püüdnud saavutada midagi enamat kui pelgalt realistlikku objekti edasiandmist ja on püüdnud edasi anda isiklikku muljet“. Jones, Bernard E. Cassell's cyclopaedia of photography. New York: Arno, 1973.0-405-04922-6
„Fine art fotograafia”: Seda nimetatakse ka „dekoorfotograafiaks” või „fotodekooriks”, see „hõlmab suurte fotode müümist... mida saab kasutada seinakunstina”. Engh, Rohn. Sell & re-sell your photos, 5th ed. Cincinnati, Ohio: Writer's Digest Books, 2003.1-58297-176-5
Teaduslikes artiklites
Teadusartiklites leiduvate definitsioonide hulgas on:
1961. aastal asutas S. D. Jouhar Fotograafilise Kunsti Assotsiatsiooni (Fotographic Fine Art Association) ja oli ise selle esimees. Selle ühenduse definitsioon kujutavast kunstist oli "emotsiooni tekitavate piltide loomine fotograafilise protsessi abil, kus inimese meel ja kujutlusvõime saavad vabalt, kuid pädevalt töötada". Jouhar, Sultan (October 1964). "The Work of Dr. Jouhar". The Royal Photographic Society Journal.
Kaks Christophersoni 1974. aasta uuringut defineerisid "kujutavaid kunstifotograafe" kui "isikuid, kes loovad ja levitavad fotosid just nimelt "kunstina"". Christopherson, Richard W. Making Art With Machines: Photography's Institutional Inadequacies. Urban Life and Culture, Vol. 3, No. 1, April 1974,leheküljed 3–34. Christopherson, Richard W. From Folk Art To Fine Art: A Transformation in the Meaning of Photographic Work. Urban Life and Culture, Vol. 3, No. 2, July 1974, leheküljed 123–157.
Schwartzi 1986. aasta etnograafiline ja ajalooline uuring ei defineerinud otseselt "kujutavat kunstfotograafiat", kuid võrdles seda "kaameraklubi fotograafiaga". See leidis, et kujutav fotokunst "on seotud teiste meediumitega", näiteks maalikunstiga; "reageerib omaenda ajaloole ja traditsioonidele" (erinevalt "püüdlusest samade saavutuste poole, mille on saavutanud nende eelkäijad"); "omab oma sõnavara"; "edastab ideid" (nt "vormile keskendumine asendab teemale keskendumise"); "on uuenduslik"; "on isiklik"; "on elustiil"; ja „osaleb kaubandusmaailmas“. Schwartz, Dona. Camera clubs and fine art photography: the social construction of an elite code. Originally published in Urban Life, vol. 15, no. 2 (July 1986),leheküljed 165–195.
USA Kongressi Raamatukogu märksõnade all kasutatakse väljendit „fotokunst” kui „kunstfotograafia” ja „kunstiline fotograafia” (st „kunstiline fotograafia”) kui „fotograafiat kui kujutavat kunsti, sealhulgas esteetilist teooriat”. Library of Congress. Authority headings search. Retrieved August 6, 2008.
Kunsti ja arhitektuuri tesaurus väidab, et „kujutav fotokunst” (eelistatud termin) või „kunstfotograafia” või „kunstiline fotograafia” on „liikumine Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides umbes 1890. aastast kuni 20. sajandi alguseni, mis propageeris mitmesuguseid esteetilisi lähenemisviise. Ajalooliselt on seda mõnikord kasutatud mis tahes fotograafia kohta, mille eesmärk on esteetiline, eristades seda teaduslikust, kommertslikust või ajakirjanduslikust; selle tähenduse jaoks kasutage sõna „fotograafia”. Getty Research Institute. Art photography. Art & Architecture Thesaurus Online. Retrieved August 6, 2008.
„Kunstfotograafia” definitsioonid fotograafide staatilistel veebilehtedel varieeruvad „kaameraga loodud kujutava kunsti alamhulgast” kuni „piiratud reproduktsiooniga fotograafiani, kasutades materjale ja tehnikaid, mis jäävad kunstnikust kauemaks”. Beck, Stephen G. What Is Fine Art Photography? Archived 2016-03-04 at the Wayback Machine Retrieved August 6, 2008.Steinman, Jan. Bytesmiths Editions Newsletter December 2000. Archived 2016-11-25 at the Wayback Machine Retrieved August 6, 2008.
Piiratud reprodutseerimise kontseptsiooni osas on Prantsuse õigussüsteemis väga täpne juriidiline määratlus selle kohta, kas kunstifotot peetakse kunstiteoseks. Maksuseadustik sätestab, et "kunstiteosteks loetakse kunstniku tehtud fotosid, mis on trükitud tema enda või tema kontrolli all ning millele on lisatud signeering ja nummerdus maksimaalselt 30 eksemplaris, sealhulgas kõik suurused ja raamid". "What is an artwork? – Art Photo Limited – Photography – Artwork". Art Photo Limited. Archived from the original on 2019-04-19. Retrieved 2019-04-19.
.jpg)
