| See artikkel räägib Hispaania diktaatori Franco ideoloogiast. Jacob Franki algatatud usuliikumise kohta vaata Frankism (usuliikumine). |
Frankism (hispaania keeles franquismo) on paremäärmuslik ideoloogia, mis arenes Hispaanias välja Francisco Franco diktatuuri ajal, aastatel 1936–1975. Tänapäeval on frankism ideoloogiana maailmas marginaliseerunud.
Franco režiimi ideoloogia analüüs on politoloogias olnud märkimisväärne arutelu teema. Mitmed politoloogid, näiteks Herbert Southworth ja Stanley G. Payne, on võrrelnud ideoloogiat fašismiga, kuid alati mööndusega, et ideoloogiate tunnused ei ole alati võrreldavad. Levinud on ka nii arvamus, et tegemist on otsese fašismi väljundiga, aga ka arvamus, et frankismil oli peale oligarhia säilitamise vähe ideoloogiat.
Frankismile on iseloomulikud hierarhilise struktuuriga autoritaarne riik, juhi kätte koondunud võim riigis, liberaalse demokraatia vastasus, kommunismivastasus, populism ja huvi võimendada rahvusliku identiteedi tunnet. Oluline koht oli ideoloogias monarhismil, usul (Hispaania näitel katoliiklusel), tsentraliseeritud riigi ülesehitamisel ja piirkondliku autonoomia hävitamisel. Olles tekkinud Itaalia ja Natsi-Saksamaa toel, oli frankism mõjutatud nende paremradikaalsetest ideoloogiatest, kuid ka Hispaania konservatismist.
Pärast Hispaania demokratiseerumist on toetus frankismile Hispaanias pidevalt vähenenud, kuid paremäärmusluse tõusuga on 2020. aastatel täheldatud selle pikaajalise suundumuse pöördumist.

Hispaanias iseloomustas frankismi Francisco Franco ja tema juhitud rahvusliku liikumise partei ainuvõim. Francot nimetati caudilloks või riigipeaks. Radikaalseimas vormis esines frankism Hispaanias kuni teljeriikide kaotuseni teises maailmasõjas. Tollal ei üritanud Franco varjata oma autokraatlikust ega luua isegi näiliselt demokraatlike tunnuseid nagu võltsvalimised.
Franco juhitud rahvusliku liikumise partei ühendas endas falangiste, karliste ja maruusklikke. Eriti palju võeti üle falangismilt, mille üheks loojaks peetakse José Ortega y Gasseti. Sarnaselt Itaaliale ja Saksamaale ehitasid ka frankistid narratiivi, kus Hispaania oli kogenud rahvuslikku kriisi, milleks Ortega y Gasseti järgi oli Hispaania kaotus Hispaania-Ameerika sõjas ja sellele järgnenud Hispaania impeeriumi lõplik lagunemine. Frankistid soovisid Hispaania rahvusliku uhkuse taastada.