| Fredi-Armand Tomps | |
|---|---|
| Sünniaeg |
27. mai 1928 Kohala |
| Surmaaeg | 5. september 2026 (98-aastaselt) |
| Alma mater | Tallinna Polütehniline Instituut |
| Tegevusala | arhitekt, muinsuskaitsja |
Fredi-Armand Tomps (27. mai 1928, Kohala – 5. september 2026) oli eesti arhitekt ja muinsuskaitsja, üks Eesti sõjajärgse muinsuskaitse ja restaureerimise olulisemaid kujundajaid.
Ta oli üks Eesti Vabaõhumuuseumi loojaid, osales Tallinna vanalinna muinsuskaitseala ettevalmistamises ning juhtis aastakümneid Eesti arhitektuurimälestiste kaitse korraldamist. Oluline oli tema tegevus ka Lahemaa rahvuspargis, kus ta tegeles ajalooliste külade, taluarhitektuuri ja mõisakomplekside säilitamise ja taastamisega.
Tomps õppis Kohala kuueklassilises algkoolis ja Rakvere 1. Keskkoolis. Arhitektuurihuvi kujunemisel oli tema enda sõnul oluline see, et ta nägi Narvat nii enne Teist maailmasõda kui ka pärast linna hävitamist; soov aidata ajaloolist arhitektuuri taastada mõjutas tema erialavalikut.
1947. aastast õppis ta Tallinna Polütehnilise Instituudis arhitektuuri. Juba 1948. aasta kevadel osales ta koos teiste arhitektuuriüliõpilastega sõjas purustatud Niguliste kiriku varemete koristamisel, mida on hiljem peetud tema pika muinsuskaitsealase tegevuse üheks alguspunktiks. Instituudi lõpetas ta 1953. aastal arhitektina.
Aastatel 1953–1959 töötas Tomps Eesti NSV Kultuuriministeeriumi kapitaalehituse peavalitsuses arhitekti ja vanemarhitektina. Aastatel 1959–1962 töötas ta Eesti Vabaõhumuuseumis arhitektina ning osales muuseumi rajamisel Rocca al Mares. Tema tegevus keskendus muu hulgas Eesti ajaloolise taluarhitektuuri uurimisele, säilitamisele ja muuseumisse ületoomisele.
Aastatel 1962–1969 töötas ta Teaduslikus Restaureerimise Töökojas, kus oli projektjaoskonna juhataja ja peaarhitekt. Sel perioodil tegutses ta ajalooliste hoonete uurimise ja restaureerimise kõrval ka Tallinna vanalinna kaitse küsimustega ning kuulus vanalinna muinsuskaitseala ette valmistanud meeskonda.
1969. aastal loodi Tompsi juhtimisel Vabariiklik Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioon. Ta juhtis aastatel 1969–1984 inspektsiooni ning 1984–1993 selle järglast, Vabariiklikku Linnaehitus- ja Arhitektuurimälestiste Kaitse Valitsust. Need asutused korraldasid arhitektuurimälestiste riiklikku kaitset Eestis kuni Muinsuskaitseameti moodustamiseni 1993. aastal.
Aastatel 1972–1993 tegutses Tomps ühtlasi Lahemaa rahvuspargi arhitekti ja ehitusnõunikuna. Tema algatusel inventeeriti Lahemaa külasid ja talusid ning ta koostas Altja küla taastamisplaani ja rekonstrueerimisprojekti. Samuti osales ta Lahemaa mõisaarhitektuuri uurimises ja taastamises. Tema tegevus aitas kujundada põhimõtet, mille järgi käsitleti rahvuspargis looduspärandit ja ajaloolist asustust ühe tervikuna.
Pärast Eesti taasiseseisvumist töötas ta aastatel 1993–2020 RAS-is Eesti Restauraator arhitekti ja täienduskoolituste korraldajana ning 1993–2010 pidas Arhitekt Fredi Tompsi Projektikoda. Arhitektitööd ja muinsuskaitsetegevust jätkas ta kõrge eani.
Tompsi tegevuses oli olulisel kohal ajalooliste hoonete ja terviklike kultuurmaastike restaureerimine. Ta osales Eesti Vabaõhumuuseumi kujundamises ning Lahemaal ajalooliste külade ja mõisakomplekside säilitamises. Tema töös oli tähtsal kohal taluarhitektuuri väärtustamine ajal, mil traditsioonilised taluhooned jäid kollektiviseerimise ja maaelu ümberkorraldamise tõttu järjest enam kasutuseta.
Tomps kavandas 1990. aastatel Võru-Kubija laululava, mis valmis aastatel 1995–1996. Kompleksi kuulusid laululava, kohvik ja lauluväljak.
2000. aastatel oli üks tema tuntumaid restaureerimistöid Nõmme Saksa Lunastaja kiriku taastamine. Tomps koostas kiriku restaureerimisprojekti ning tegi tööde ajal ka muinsuskaitselist järelevalvet. Robert Natuse projekti järgi 1932. aastal valminud kiriku taastamise eest pälvisid Tomps, sisearhitekt Anne Koppel ja insener Rein Joller 2009. aastal Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali restaureerimispreemia.
Tomps kuulus alates 1964. aastast Eesti NSV Arhitektide Liitu. Aastatel 1959–1995 oli ta Eesti Vabaõhumuuseumi teadusnõukogu liige ja selle esimees. Aastatel 1969–1993 kuulus ta Eesti ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse nõukogusse Kultuuriministeeriumi juures ning aastatel 1974–1993 Lahemaa rahvuspargi vanemate nõukogusse.
Rahvusvahelises muinsuskaitses tegutses Tomps ICOMOSes. Ta kuulus Nõukogude perioodil ICOMOS-i Nõukogude komiteesse ning oli ajalooliste linnade kaitse küsimustes korrespondentliige.
1990. aastal oli ta ICOMOS-i Balti komitee asutajaliige ja aseesimees.
Alates 2017. aastast kuulus ta ICOMOSi Eesti komiteesse ning 2018. aastal valiti ta komitee auliikmeks.
Aastatel 2005–2009 kuulus Tomps Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali nõukogusse.
Fredi-Armand Tompsi abikaasa oli kunstiteadlane Niina Tomps (1927–1987). Nende tütar Enel-Katrin Vahter on arhitekt ja poeg Leho-Toomas Tomps insener-restauraator.
2017. aastal valmis Tompsist dokumentaalfilm „Kadunud aegade elustaja Fredi Tomps“, mille autor on arhitekt Margit Mutso. Film käsitleb Tompsi elu ja aastakümnetepikkust tegevust arhitekti ning muinsuskaitsjana, sealhulgas muinsuskaitset Nõukogude Eesti oludes.
2024. aastal ilmus Riin Alatalu ja Fredi Tompsi koostöös mälestus- ja muinsuskaitseajalooline raamat „Minu sajand. Muinsuskaitsja Fredi Tomps“. Teos põhineb mitme aasta jooksul toimunud vestlustel Tompsiga ning käsitleb nii tema elulugu kui ka Eesti 20. sajandi muinsuskaitse kujunemist.