See artikkel räägib Briti poliitikust. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge George Canning (täpsustus).| George Canning | |
|---|---|
 | |
| Suurbritannia peaminister | |
|
Ametiaeg 12. aprill – 8. august 1827 | |
| Eelnev | Liverpooli krahv Robert Jenkinson |
| Järgnev | Goderichi vikont F. J. Robinson |
| Suurbritannia rahandusminister | |
|
Ametiaeg 20. aprill 1827 – 8. august 1827 | |
| Eelnev | F. J. Robinson |
| Järgnev | John Charles Herries |
| Suurbritannia välisminister | |
|
Ametiaeg 16. september 1822 – 30. aprill 1827 25. märts 1807 – 11. oktoober 1809 | |
| Eelnev |
Lord Castlereagh Vikont Howick |
| Järgnev |
Dudley ja Wardi vikont Bathursti krahv |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
11. aprill 1770 Marylebone, Inglismaa, Suurbritannia |
| Surmaaeg |
8. august 1827 (57-aastaselt) Chiswick, Inglismaa, Suurbritannia |
| Erakond | Tooride Partei |
| Lapsed | 4 (sh Charles Canning, 1. Canningi krahv) |
| Alma mater | Christ Church (Oxford) |
| Autogramm |
 |
George Canning (11. aprill 1770 – 8. august 1827) oli Suurbritannia poliitik, 1827. aastal Suurbritannia peaminister. Ta kuulus Tooride Parteisse. Aastatel 1807–1809 ja 1822–1827 oli ta välisminister.
Canningu isa oli läbikukkunud ettevõtja ja jurist ning ema oli näitleja. Teda toetas rahaliselt tema onu Stratford Canning, mis võimaldas tal õppida Eton College'is ja Oxfordi Ülikooli Christ Churchis. Ta läks poliitikasse 1793. aastal ning tegi kiiret karjääri. Peaminister William Pitt noorema ametiajal oli ta sõjaväe laekur (1800–1801) ja mereväe laekur (1804–1806). Canningu esimene ametiaeg välisministrina oli William Cavendish-Bentincki ajal. Ta oli juhtis Kopenhaageni lahingu plaani, millega võideti Taani-Norra laevastikku ja tagati ülekaal merel Prantsusmaa vastu.
Aastal 1809 sai ta duellis oma rivaali Lord Castlereagh'ga vigastada ja uueks peaministriks valiti tema asemel Spencer Perceval. Canning keeldus valitsuses välisministrina teenimast, kuna valitsusse kuulus ka Castlereagh. Ta oli suurest poliitikast eemal kuni Percevali mõrvani 1812. aastal.
Uue peaministri Robert Jenkinsoni ajal oli ta suursaadik Portugalis (1814–1816), Kontrollnõukogu president (1816–1821) ning välisminister ja House of Commonsi juht (1822–1827). Kuningas George IV-le Canning ei meeldinud ning tema välispoliitikat prooviti korduvalt saboteerida. Ta saavutas suhetes Portugali ja Hispaaniaga pöörde ning tagas nende riikide Ameerika-kolooniate iseseisvumise. Tema poliitika tõi Briti kaupmeestele eeliseid ning toetas Ameerika Ühendriikide Monroe doktriini.
Kui Lord Liverpool Robert Jenkinson aprillis 1827 tagasi astus, sai Canningust Wellingtoni hertsogi ja Robert Peeli asemel peaminister. Wellington ja Peel hakkasid tööle tema valitsuses ning toorid jagunesid nende ning Canningu toetajate vahel kaheks (vastavalt ultratoorid ja canningiidid). Canning kutsus oma valitsusse ka viike. Ametis olles ta haigestus ning suri 8. augustil 1827 kopsupõletikku. Canningu 195-päevane ametiaeg oli 195 aastat rekordlühike, kuni 2022. aastal oli Liz Truss peaminister vaid 49 päeva.
Canning on maetud Westminster Abbeysse.