Geotropism, ka gravitropism on üks kuuest tropismi liigist, mis kirjeldab taime juurte orienteeritud kasvu raskusjõu suhtes. Olenemata taime asendist suundub juur geotroopselt allapoole. Selline nähtus on põhjustatud gravitatsioonist. Omadus esineb ka seentes.
Taime juured kasutavad gravitatsiooni ning raskusjõudu kasvujuhina, väänates juured alati maapinnaga vastakuti ehk alla. Gravitatsioonist põhjustatud kasv tagab juurte kinnitumise pinnasesse, et taim saaks edasipidiselt toitained ning vett.
Gravitatsiooni tunnetavad taimed rakkude abil (statotsüüdid), mille sees asetsevad selleks spetsialiseerunud organellid – tihedad amüloplastid (statoliidid), mis vajuvad raku asendi muutudes selle põhja. Arvatakse, et selline amüloplastide füüsikalises mõttes alla suunas vajumine aktiveerib retseptorid, mis panevad taime võsu ja juure oma kasvusuunda korrigeerima.
Charles Darwin, inglise loodusuurija, oli esimene, kes dokumenteeris geotropismi, avastades, et taime juured näitavad positiivset geotropismi ning taime varred negatiivset geotropismi. Raamat, kus esineb geotropismi esimene kirjeldus avaldati aastal 1881.
Geotropism on paljude juurtega taimede üldtunnuseks. Kõige selgemalt on näha seda potitaime ümberkukkumisel, kui taime vars demonstreerib negatiivset geotropismi kasvades ülespoole, kuid juured, mis ulatuvad potist välja, küündivad peale poti ümber minekut maapinna poole ehk demonstreerivad positiivset geotropismi.
Geotropismi kui nähtust on uuritud peamiselt vertikaalselt kasvavates taimedes, nagu näiteks seemikute juured, mais, tomat, tubakas, munguba ning hiljuti harilik müürlook.