Go-motion

Go-motion (ka go motion) on üks stop-motion-animatsioonitehnikaid, mille korral animatsioonis on kaadrid pildistatud hetkel, kus objekt ei seisa paigal. Selle tulemusena tekib liikumise efekt.

Go-motion'i arendasid 1970. aastate lõpus välja filmilavastaja Phil Tippett ja eriefektide firma Industrial Light & Magic, et kasutada seda ulmefilmis "Tähtede sõda: osa V – Impeeriumi vastulöök" (1980). Seda kasutati intensiivselt 1980. aastatel ja 1990. aastate alguses, kuni otsustati aja- ja rahasäästlikuma arvutianimatsiooni kasuks.

Meetodid

Stop-motion loob segadust tekitava stakaatoefekti: animeeritud objekt (mudel) on kaadrist kaadrisse terav, sest iga kaader on pildistatud hetkel, kus objekt on liikumatu. Go-motion'iga saab kaadrisse tuua dünaamilisust: iga kaadri pildistamise ajal objekti liigutamise mõjul tekib hägune, realistliku liikumise efekt. Seega erinevad stop-motion ja go-motion peamiselt selle poolest, et stop-motion'i korral koondab animatsioon järjestikku seatud kaadreid, mis koosnevad objekti väikeste liikumiste vahel tehtud paigal seisvatest piltidest, go-motion'i korral aga kaadreid, mis on pildistatud objekti liikumise kestel.

Kaader kaadri järel tehtud ja sekundi murdosa kestvad liikumised seatakse järjestikku tavaliselt arvuti abiga, tihti mudeli sisse seatud varraste abil, mille kaudu suudab arvuti või "niiditõmbaja" programmide abil nukku või mudelit liigutada ja kontrollida.

Go-motion'i tehnikat saab kasutada mitmesugusel moel.

Vaseliini määrimine läätsele. See on algeline, aga hea tulemuse andev meetod, mille korral määritakse enne iga pildistatavat kaadrit läätse ees paiknevale klaasile vaseliini, klaas puhastatakse kaadri järel. Meetod on ajakulukas, kuid selle abil tekib objekti ümber ehe hägusus. Seda tehnikat kasutati algses ulmefilmi "Tähtede sõda: osa IV – Uus lootus" (1977) versioonis Luke Skywalkeri hõljukmasina juures ja siseskeleti animeerimiseks filmis "Terminaator" (1984).

Objekti liigutamine enne pildistamist. Objekti liigutatakse või nihutatakse õrnalt enne kaadri pildistamist. Tulemuseks on kerge hägusus või liikumist meenutavad udused piirjooned. Samas tuleb olla täpne ja tähelepanelik, et objekt liigselt ei liiguks või selle mõjul ei muutuks muude kaadris olevate esemete paigutus.

Laua raputamine. Kerge realistliku hägususe loob ka kaamera katiku lahtioleku ajal objekti all oleva laua või pinna raputamine. Seda tehnikat kasutas nukufilmistuudio Aardman Animations animafilmis "Valed püksid" (1993) rongi jälitamise ning animafilmis "Wallace ja Gromit: Napp pääsemine" (1995) kaubiku tagaajamise stseenis. Mõlemal juhul liigutati füüsiliselt kaamerat üks-kaks sekundit kestva säriaja juures. Tehnika taaselustati kümmekond aastat hiljem täispikkuses animafilmis "Wallace ja Gromit: Libaküüliku needus" (2005).

Varrastega marioneti kasutamine. See on kõige keerulisem tehnika. Tavaliselt kasutatakse varrastega marionetti, mille vardad on ühendatud mootoritega ja need arvutitega, mis salvestavad liikumist sel ajal, kus mudelit animeeritakse. Kui liikumisi ja kaadreid on piisavalt, asetatakse see tagasi algsesse asendisse, kaamera pannakse pildistama ning mudelit liigutatakse üle laua või tasapinna. Kuna mudel liigub pildistamise ajal, tekibki hägusus. See tehnika arendati algupäraselt välja filmi "Tähtede sõda: osa V – Impeeriumi vastulöök" (1980) jaoks ning seda kasutati hiljem draakonite animeerimiseks fantaasiafilmis "Lohetaltsutaja" (1981).

Go-motion tänapäeval

Tänapäeval kasutatakse go-motion'it harva, sest see on keerulisem ja kulukam kui arvutiga loodud efektid. Siiski on sellel potentsiaali stop-motion-filmides, kus stseen peab sisaldama aeglustatud liikumist. Filmides objekti iga väikest liikumist high-speed-kaameraga, näib kaadreid normaalkiirusel mängides objekt liikuvat justkui aegluubis. Seda oleks väga raske saavutada ainult algupärast stop-motion'it kasutades, sest animaator peaks sama efekti saamiseks liigutama objekti iga kaadri jaoks võib-olla isegi vähem kui millimeetri.

Go-motion'it kasutati taas fantaasiafilmis "E.T." (1982) ning plaaniti kasutada suurel määral ka dinosauruste juures filmis "Jurassic Park" (1993), kuid lavastaja Steven Spielberg otsustas kasutada selle asemel hoopis kiirelt arenevat arvutianimatsiooni.

Viited

↑ Thomas G. Smith (1986). Industrial Light & Magic: The art of special effects. New York: Ballantine Books. Lk 90. ISBN 0345322630.
1 2 Meg Shields (22. mai 2021). "How the special effect of 'go motion' works". Film School Rejects. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2021. Vaadatud 17. detsembril 2021.
↑ Mark Sawicki (2010). Animating with Stop Motion Pro. Focal Press. Lk 122. ISBN 9780240812199.
↑ Ülo Pikkov (2010). Animasoofia. Teoreetilisi kirjutisi animatsioonifilmist. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 21. ISBN 9789949467037.^{[alaline kõdulink]}
↑ Thomas G. Smith (1986). Industrial Light & Magic: The art of special effects. New York: Ballantine Books. Lk 91–95. ISBN 0345322630.
↑ "Go motion". Stopmotionworks.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2021. Vaadatud 17. detsembril 2021.

Välislingid

Pildid ja kirjeldus go-motion'i kasutamisest filmi "Lohetaltsutaja" (1981) võtetel. Stopmotionworks.com. (inglise keeles)

[1] Thomas G. Smith (1986). Industrial Light & Magic: The art of special effects. New York: Ballantine Books. Lk 90. ISBN 0345322630.

[:0-2] 1 2 Meg Shields (22. mai 2021). "How the special effect of 'go motion' works". Film School Rejects. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2021. Vaadatud 17. detsembril 2021.

[3] Mark Sawicki (2010). Animating with Stop Motion Pro. Focal Press. Lk 122. ISBN 9780240812199.

[4] Ülo Pikkov (2010). Animasoofia. Teoreetilisi kirjutisi animatsioonifilmist. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 21. ISBN 9789949467037.^{[alaline kõdulink]}

[5] Thomas G. Smith (1986). Industrial Light & Magic: The art of special effects. New York: Ballantine Books. Lk 91–95. ISBN 0345322630.

[6] "Go motion". Stopmotionworks.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. detsember 2021. Vaadatud 17. detsembril 2021.