 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2025) |
| Gulistani rahu | |
|---|---|
 Iraani loodepiir enne ja pärast rahu | |
| Tüüp | rahuleping |
| Jõustunud | 24. oktoober 1813 |
| Koht |
Gulistan, Venemaa (praegune Gülüstan, Aserbaidžaan) |
| Alla kirjutanud |
 Nikolai Rtišev  Mirza Abolhassan Khan Ilchi |
| Osapooled |
Venemaa Keisririik Kadžaaride Iraan |
Gulistani rahu (vene keeles Гюлистанский договор, Gjulistanski dogovor; pärsia keeles عهدنامه گلستان, Ahdnāme-ye Golestān) oli rahuleping, mille Venemaa ja Iraan sõlmisid 24. oktoobril 1813, et lõpetada neljas Vene-Pärsia sõda (1804–1813). Leping allkirjastati Gulistani külas (praegu Gülüstan Goranboy rajoonis Aserbaidžaanis). Pärslased sunniti rahu sõlmima sama aasta jaanuaris toimunud eduka Lankarani piiramisega, mida juhtis kindral Pjotr Kotljarevski. See oli esimene mitmest rahulepingust, millega Pärsia loovutas Venemaale oma Kaukaasia alad.
Gulistani rahuga liideti Venemaaga praegused Dagestan, Gruusia idaosa, suur osa Aserbaidžaanist ning tükk Armeenia põhjaosast.
Lepingu teksti valmistas ette Briti diplomaat Gore Ouseley, kes oli läbirääkimiste vahendaja ning Pärsia õukonnas mõjukas. Venemaa poolel allkirjastas rahu Nikolai Rtišev ning Pärsia poolel Mirza Abolhassan Khan Ilchi.
Lepinguga kaotas Iraan suure osa oma valdustest Kaukaasias. Lisaks pani see seemne järjekordse Vene-Pärsia sõja lahvatamiseks: aastatel 1826–1828 said pärslased viiendas Vene-Pärsia sõjas taas lüüa. Viiendale sõjale järgnenud Turkmentšai rahuga kaotas Iraan oma viimased Kaukaasia alad ehk tänapäeva Armeenia ja ülejäänud Aserbaidžaani. Aastaks 1828 oli Iraan kaotanud kõik oma Ees- ja Taga-Kaukaasia alad.
Gulistani ja Turkmentšai lepingute tagajärjel sai Venemaa (ja hilisem Nõukogude Liit) need alad enda kätte umbes 180 aastaks ning Dagestan on Venemaa osa tänapäevani. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist iseseisvusid Gulistani ja Turkmentšai rahulepingutest saadud aladelt kolm riiki: Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia.