 |
See artikkel räägib tööriistast; lumehange kohta vaata artiklit Lumehang; vaimu kohta hiina budistlikus mütoloogias vaata artiklit Hang (vaim); muusikainstrumendi kohta vaata artiklit Hang (muusika) |
Hang ehk hark ehk vigla ehk vigel on tööriist.
Hangud jagunevad heina-, sõnniku-, kartuli- ja aiahangudeks. Tartumaa murdes on hangu sünonüümid eristunud. Sõnnikut ja mulda tõstetakse viglaga, hang on heina, viki (loomadele etteniidetav ristiku ja noore kaera segu) tõstmiseks. Sõnnikut ja mulda ei hanguta hanguga. Ei ole olemas spetsiifilist kartulihangu, sest viglaga kaevatakse välja ka teisi juurvilju ja haritakse aiamaad. Hanguga aiamaad ei harita. Heinakuhja tehakse huhjahangu ehk saohanguga, millel on kolm tera ja mis ei asu reas vaid mõttelisel ringjoonel. Samuti on kuhjahangu vars umbes poolteist korda heinahangust pikem, et ulatuks saatu kuhja tippu läkitada. Sammalt ja turvast saab ka hanguda. Hangud on kolme- ja neljaharulised. Neljaharulised on rohkem sõnniku tõstmiseks, kolmeharulised rohkem heina ja põhu tõstmiseks. Kui teist võtta ei ole, siis võib neljaharulise hanguga ka heina ja põhku hanguda, aga kolmeharuline on kergem. Kolmeharulise hangu peale jääb jällegi sõnnik halvemini pidama. Vanasti oli ka kahe haruga hangusid linakubude tõstmiseks. Kartulihangudel on palju harusid ja igaühe otsas on nupp, et haru kartuli sisse ei läheks.
Varem valmistati hang sobivalt kasvanud harulisest puust. Tänapäevased hangud on metallist, hanguvars puidust või metallist. Puidust vars on märksa kergem, aga vähem vastupidav.
Heinahang on heinatööriist. Sellel on kolm-neli hanguhaara ehk hangupiid: kaks-kolm alumist ja üks peal keskel. Haarad moodustavad endi vahel tühemiku. Vahel on heinahangul all ka kolm haara . Heinahangu vars on pikk ja sirge. Vahel kasutati heinakuhjade tegemisel ka vahetatavaid pikki hanguvarsi.