Välislingid
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.Harry Mutvei (eesnimi ka Harri; 20. detsember 1925 Tallinn – 1. juuni 2024) oli eesti päritolu Rootsi geoloog, paleontoloog ja zooloog.
Mutvei oli fossiilsete peajalgsete (Cephalopods) uurija.
Ta lõpetas 1943. aastal Tallinna 2. Gümnaasiumi. Samal aastal põgenes ta Soome. Teenis 18. novembrist 1943 kuni 18. septembrini 1944 Soome mereväes, algul rannikukaitses, hiljem soomuslaeval Väinämöinen. Teenistusest vabastamise järel läks Rootsi.
Ta lõpetas 1950. aastal Uppsala Ülikooli loodusteaduskonna filosoofiakandidaadi kraadiga.
Mutvei kaitses 1957. aastal filosoofialitsentsiaadi kraadi Uppsala Ülikoolis väitekirjaga "On the relations of the principal muscles to the shell in Nautilus and some fossil nautiloids" ja 1964. aastal filosoofiadoktori kraadi Stockholmi Ülikoolis väitekirjaga "Remarks on the anatomy of recent and fossil Cephalopoda: with description of the minute shell structure of belemnoids".
Ta töötas aastail 1951–1967 Stockholmis Riiklikus Loodusloomuuseumis intendandina, 1965–1968 Stockholmi Ülikooli geoloogiainstituudis ja 1968–1980 Uppsala Ülikooli paleontoloogiainstituudis dotsendina ning 1980–1993 taas Riikliku Loodusloomuuseumi intendandina, ühtlasi ka osakonnajuhatajana.
Mutvei töötas ka akadeemilise stipendiaadina Bonni Ülikoolis (1968) ning külalisprofessorina Tübingeni (1967) ja Pariisi ülikoolis (1982, 1984, 1986). Ta esines loengutega 15 USA ja Kanada ülikoolis (1970). Mutvei oli korduvalt rahvusvahelise biomineralisatsioonialaste sümpoosionide organisatsioonilise komitee liige, sageli ka esimees. 1968. aastast oli ta Mainzis asuva Teaduste ja Kirjanduse Akadeemia biokristallisatsiooni uurimise komisjoni ekspert.
Mutvei uuris tänapäeva ja fossiilsete molluskite (eriti peajalgsete) kodade mikro- ja ultrastruktuuri, biomineralisatsiooni, funktsionaalmorfoloogiat, evolutsiooni ja süstemaatikat; laiendas ultrastruktuuri ja biomineralisatsiooni uuringuid ka lülijalgsetele ja problemaatilistele kivististele – retseptakuliitidele.
Ta kasutas mere-, järve- ja jõekarpide uuringuid Rootsi veekogude ning koostöös Eesti zooloogidega ka Eesti veekogude (eriti Tallinna lahe) reostuskoormuse ja keskkonnamuutuste määramiseks.
Ta vahendas Eesti TA (hiljem TTÜ) geoloogiainstituudi ja Rootsi geoloogide kontakte ja suhtlust.
Ta määras 15. veebruaril 1993 Stockholmis oma laboris Eestist Marek Vahula korjatud ebapärlikarbi vanuseks 134 aastat, mis on Eesti loomariigi vanuserekord.
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.