Mõiste ajalugu
Aristotelese tähistas teoses "Peri hermeneias" sõnaga hermeneia ütlust kui hinges mõeldu üleminekut välisesse (täht, hääl).
Keskaegne teadusliku tõesuse menetlus oli aristotellik-aksiomaatiline, st eristati kahte tõestusmenetlust: synthesis (deduktsioon) ja analysis (induktsioon). Keskaegne ja kristlik tõlgendamine lähtus pühakirja kriitikavälisest traditsioonist.
Friedrich Schleiermacher (1768–1834) oli teoloog ja filosoof. Ta eristas kahte tõlgendamise/arusaamise liiki: tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine. 1819. aastal sõnastas ta tõlgendamise reeglid:
- tõlgendamine alaku teemast, üldisest ülevaatest (psühholoogiline);
- hermeneutilise ringi kasutamine;
- stiili täielik mõistmine, sest stiil peegeldab autori mõtlemisviisi;
- tausta teadmine (teadmine ajastust, autori muust loomingust, kirjandusest enne teose ilmumist jms).
Hans-Georg Gadamer (1900–2002) peateos oli "Tõde ja meetod". Ta väidab, et hermeneutika tähtsaim osa on metodoloogia. Teksti mõistmiseks pole oluline mitte autori biograafia jms, vaid teksti tähendus. Erinevalt Schleiermacherist arvas Gadamer, et tekstil pole ainult ühte õiget tõlgendust. Igal ajastul loovad erinevad kogemustaustad erinevaid tõlgendusi.
Paul Ricœur (1913–2005) pidas teksti tõlgendust enesekohaseks, tõlgendaja tõlgendab alati ka iseennast.
Umberto Eco (1932–2016) arvates tekst on autorist ja tõlgendajast sõltumatu.
