Zaporižžja kasakavägi

Eellugu

13. sajandil lagunes sisetülide tõttu Kiievi-Vene ja idaslaavi vürstiriigid jäid mitmeks sajandiks Kuldhordist sõltuvaks. 1362 aastal vallutasid Leedu suurvürstiriigi väed tatarlaste käest Kiievi. Leedulased austasid ruteenlaste (ukrainlaste ja valgevenelaste esivanemate) õigusi ning laenasid palju elemente nende kultuurist, isegi Leedu statuut oli kirjutatud vanaukraina keeles. (Praegugi on ukraina ja valgevene keele sõnavara 84% sarnane).^[viide?]

Kuldhordi lagunemise järel jäi Poola ja Krimmi vahele eikellegimaa. Pärast Lublini uniooni liigutati Ukraina maad Leedu alt Poola võimu alla. Uue võimuga kaasnes ukrainlastele poliitiline ja usuline surve.^[viide?] Talupojad pagesid sunnismaistamise ja mõisnike, paljud teised pagesid riigiametnike ja kuritegute tõttu eest Poola-Krimmi vahele jäävale eikellegimaale, kus 15. sajandi jooksul moodustus esimene kasakate armee.

Kasakariigi tekkimine

Esimene (tänapäeva) Ukraina päritolu kasakate kinnitatud mainimine pärineb 1492. aastast, kui nad ründasid Türgi laeva, et vangid vabastada. Poola-Leedust eraldiseisva autonoomse üksusena moodustus Zaporižžja kasakavägi Dmõtro Võšnevetski juhtimise ajal, 16. sajandi keskel, kui ta ehitas Hortõtsja saarele (tänapäevase Zaporižžja linna keskele) esimese sitši, et kaitsta Ukraina maid pidevate tatarlaste ja türklaste rünnakute eest.

Kasakariigil oli keskuseks kokku kaheksa kindlust (ehk sitši): 1. Hortõtsja (1556–1557), 2. Tomakivka (1570.–1580. aastad), 3. Bazavluki (1593–1593, 1638) 4. Mõkõtõni (1639–1652), 5. Tšortomlõki (1652–1709), 6. Kamjanka (1709–1711 ja 1730–1734), 7. Oleškõ (1711–1728), 8. Nova (1735–1775).

1647. aastal ründas Poola aadlik Daniel Czapliński Subotivis kasaka Bohdan Hmelnõtskõi kodu. Czapliński vangistas tema naise ja piinas tema väikest poega. Mõkõtõni sitši (tänapäeva Nikopoli linna) kasakad valisid seepeale Hmelnõtskõi uueks hetmaniks.^[viide?] 1648. aasta veebruari alguses murdsid Hmelnõtskõi juhitud kasakaväed Zaporižžja sitši lähedal läbi Poola armee piiramisrõnga ja juhtisid aastatel 1648–1654 ajaloo suurimat kasakate ülestõusu. Ülestõusu ajal palus kasakate riigi juhtkond abi Moskva tsaarilt Aleksei I ja sai selle, lubades Perejaslavi lepingus olla autonoomse riigina Moskva alam. Pärast ülestõusu vabanes Ukraina kesk- ja põhjaosa Poola otsese võimu alt, sealseid alasid haldas autonoomne kasakate riik. Kasakate iseseisvusaega loetakse omaette ukraina rahvuse üheks tekkimise hetkeks.

Kasakariigi autonoomia kaitsmine

Bohdan Hmelnõtski surmale järgnes sõdade ja sisetülide periood (1657–1687), mida kasutasid ära Rzeczpospolita ja Venemaa. Poola ja Venemaa vahel sõlmitud Andrussovo vaherahu alusel jagati Ukraina Paremkalda- ja Vasakkalda-Ukrainaks. Dnepri alamjooksul asuv Zaporižžja, kasakate algupärane territoorium, jäi mõlema riigi ühise võimu alla. Ajavahemikku nimetatakse Ukraina ajaloos lagunemiseks (Руїна).

1700. aastal likvideeriti poolakate võimu all olnud kasakavalitsus Paremkalda-Ukrainal, mille tulemusena jätkas kasakariik eksisteerimist ainult Dnepri vasakul kaldal Venemaa protektoraadina. Vene võimud saatsid kasakariigi ukrainlasi (nii kasakaid kui talupoegi) tihti Venemaa sügavustesse sunnitööle ja üritasid nõrgestada kasakate eripärasid.

Autonoomia kadumise ohu tõttu otsustas 1708. aastal, Põhjasõja ajal, tollane hetman Ivan Mazepa sõlmida liidu Venemaaga sõjas oleva Rootsiga, kelle armee oli too hetk Ukrainas. Kasakad toetasid hetmani otsust. Vene keiser Peeter I andis selle peale korralduse hävitada kasakariigi tollase pealinna Baturõni. 1709. aastal sai Rootsi-Ukraina armee otsustavas lahingus Poltava lähedal jõudude ebavõrdsuse tõttu lüüa. Ivan Mazepa ja Rootsi kuningas Karl XII taganesid Dnestrit mööda Tighina linna Osmani impeeriumis, kumbki enam kasakariiki ei naasnud.

Pärast Mazepa surma 1711. aastal valisid Kost Hordienko juhitud Ukraina kasakad uueks hetmaniks Põlõp Orlõki, kes kehtestas Ukraina esimese põhiseaduse. Seda peetakse üheks esimeseks põhiseaduseks Euroopas. Kasakariigis jagunes võim kolme harusse: täitevvõim (üldkoosolekut juhiv hetman), seadusandlik (üldkoosolek) ja kohtuvõim.

Kasakaväe likvideerimine

Pärast hetman Ivan Skoropadskõi surma 1722. aastal valiti Venemaa käsul hetmaniks Pavlo Polubotok. Polubotok leppis Venemaa võimudega kokku otsustavates punktides, mille kohaselt taastati suhteline autonoomia Ukraina kirdeosas. Ta saadeti aga peagi Peterburi ja tema asemel asus piirkonda haldama Väikevene Kolleegium - kuuest venelasest koosnev täitevorgan.

Kuid niipea, kui 1727. aastal Osmani impeerium ohustas taas Venemaa piire, likvideeriti ukrainlaste poolehoiu võitmiseks kolleegium ja Danõlo Apostol valiti uueks kasakaväe hetmaniks. Zaporižžja kasakaväe viimane hetman oli Kirill Razumovski, kes valitses piirkonda 18. sajandi teisel poolel.

Hetmanaat likvideeriti ametlikult 1775. aastal, mil Katariina II tühistas piirkonna autonoomia. Ukraina elanikkond muudeti pärisorjadeks. Samuti viidi endistel kasakariigi aladel ellu agressiivset venestamispoliitikat: keelati ukraina keele avalik kasutus ja selle õpetamine.

Riigijuhtimine

Hetmanaadi riigijuhtimise otsuste langetamise süsteem laenati Rzeczpospolita aadlidemokraatiast. Riigi otsustusorganiks kujunes kogukonna üldkoosolek ehk raada, mille juhiks valiti alguses ataman, hiljem hetman. Hetmanil oli absoluutne võim üksnes sõjakäigu ajal, muidu pidi ta arvestama ka teiste osapooltega.

Usk

Kasakad olid enamuses õigeusklikud juba enne kasakariigi teket ning kasakatega ühinejatelt nõuti õigeusu tunnistamist. See tekitas hõõrdumist kreekakatoliku kirikut soosiva Poola-Leedu ja kasakate vahel ning oli ka üheks põhjuseks, miks kasakad Poola-Leedu vastu mässasid. Poola koosseisu jäänud Paremkalda-Ukrainas soosis riik kreekakatoliku kirikut, mis seal tugevnes. Moskva alla jäänud Vasakkalda-Ukrainas lakkas kreekakatoliku kirik toimimast pärast Perejaslavi lepingut. Kreekakatoliku usu tunnistajad pöördusid kas õigeusku või põgenesid Poola alale.

Hetmanaadi tekkimisega paranes õigeusu vaimulike positsioon, sest piiskopid ja tähtsamate kloostrite juhid valiti aadlike või kasakate eliidi hulgast. Hetmanaadi õigeusu kirik (ehk Kiievi metropoliitkond) tegutses Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuses, seega ka pärast Perejaslavli lepingut Vene kirikust lahus. 1686. aastal viidi Kiievi metropoliitkond) Moskva patriarhi alluvusse ning Vene õigeusu kirik sai õiguse edaspidi ametisse nimetada Kiievi metropoliiti. Konstantinoopoli patriarhaat tunnustas piiride muutust, kuid Kiievi metropoliidile jäi kohustus meenutada jumalateenistustel Konstantinoopoli patriarhi esmalt ning Moskva oma järjekorras teisena. Samuti jäi nõue, et Kiievi metropoliidi peab valima kohalik kirik, lisaks oli tema ametisse nimetamiseks vajalik Zaporižžja sitši hetmani nõusolek.