Idioom on püsiühend, millel on kujundlik tähendus. Idioom on fraseologismi liik.
Idioome iseloomustab kivinenud olek, st et need on püsiühendid, mis on leksikaliseerunud mingi kindla tähenduse väljendamiseks. Idioomid on jaotatud vastavalt sellele, kas keelekasutaja suudab ühendi tähendust mõista ilma eelnevalt vormi-tähenduse paari omandamist või mitte.
Idioomid jagunevad:
Sõna tuleb prantsuse keelest (idiome; 16. sajand) ning otse hilisladina sõnast idioma „keeleline eripära”. See omakorda pärineb kreekakeelsest sõnast ἰδίωμα (idiōma) „eripära, omapärane väljendusviis” ning see sõna tuleneb sõnast ἴδιος (idios), mis tähendab „isiklik”, „oma”, „eriline”. Idioom on aastate jooksul märkinud mitut mõistet. 1580. aastatel tähendas idioom „kõneviisi, mis on omane teatud rahvale või paigale”. 1620. aastatel tähendas idioom „väljendit või fraasi, mis on omane teatud keelele”.
| Idioom | Tähendus |
|---|---|
| Kuidas käsi käib? | Kuidas läheb? |
| Lasi jalga | Põgenes |
| Võttis sõna | Kõneles |
| Must lammas | Teiste poolt välja heidetud |
| Laskis nina norgu | Mossitama hakkama või kurvaks muutuma |
| Riski võtma | Riskima |
| Arveid õiendama/arveid klaarima | Kätte maksma |
| Vaeva nägema | Rasket, kurnavat tööd tegema |
| Jalgu jääma | Takistama, ette jääma |
| Silmi avama | Kedagi tõe poole juhatama |