| Ikarus | |
|---|---|
|
| |
| Tüüp | Aktsiaselts |
| Asutatud | 1895 |
| Asutaja | Imre Uhry |
| Peakorter | Budapest, Ungari |
| Tooted | elektribussid, diiselbussid, erisõidukid |
| Töötajaid | u 500 (2025) |

Ikarus (ametlikult Ikarus Global Zrt.) on Ungari bussitootja. 1960. aastatest kuni 1990. aastate alguseni oli see üks maailma suurimaid ja olulisemaid bussitootmisettevõtteid, domineerides Idabloki ja paljude arengumaade ühistransporditurgudel.
Pärast rasket üleminekuperioodi ja ajutist tootmise peatumist 2000. aastate alguses on Ikarus 2010. aastate lõpust alates teinud läbi uuestisünni, keskendudes kaasaegsetele elektribussidele ja säästvale transpordile.
Ettevõtte ajalugu ulatub aastasse 1895, mil Imre Uhry asutas Budapestis sepa- ja tõllatöökoja. 1920. aastatel alustati seal bussi- ja veokikerede ehitamist. 1949. aastal liideti Uhry ettevõte lennukiosi tootnud tehasega Ikarus Gép- és Fémáru Rt. ning sündis tänapäevane kaubamärk Ikarus.
Ikaruse tõeline tähetund saabus 1970. aastatel seoses 200-seeria busside väljatöötamisega. Need olid modulaarse ehitusega, töökindlad ja kergesti hooldatavad. Tippajal tootis Ikarus üle 12 000 bussi aastas, olles peamine tarnija Nõukogude Liidus, Ida-Saksamaal ja teistes Varssavi pakti riikides.
Vastastikuse Majandusabi Nõukogu lagunemise ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel kaotas Ikarus oma suurima turu. 1999. aastal müüdi ettevõte Prantsuse-Itaalia kontsernile Irisbus, kuid see samm ei päästnud tehast ning 2003. aastal tootmine Budapestis ja Székesfehérváris peatati.
Ikaruse kaubamärgi omandas Ungari ettevõtja Gábor Széles (Műszertechnika grupp). 2018. aastal alustati koostööd Hiina autotootjaga CRRC, et välja töötada moodsad elektribussid.
Eestis oli Ikarus aastakümneid ühistranspordi selgroog.
Viimased Ikarused lahkusid Tallinna liiniliiklusest 2003. aastal, kuid on tänaseks populaarsed uunikumid ja muuseumieksponaadid.