| See artikkel räägib keeleteaduse mõistest; filosoofia mõiste kohta vaata artiklit Imperatiiv (filosoofia) |
Käskiv kõneviis ehk imperatiiv on tegusõna kõneviis, mille ülesanne on väljendada käskimist, keelamist või lubamist ja suunata keegi sedasi mingile tegevusele. Kõige tavalisem on 2. pöörde kasutamine: mine, minge. Käskiv kõneviis kujundab käsklause.
Käskiva kõneviisi tunnused on -gu, -ku, -ge, -ke: õppigu, hakaku, õppige, hakake.
Ainsuse 1. pööre puudub, ainsuse 2. pöördel puudub tunnus: õpi, hakka.
Minevikuaeg puudub.
Otsene käsk on suunatud vestluskaaslasele, mistõttu on käskival kõneviisil eesti keeles ainult ainsuse ja mitmuse 2. pööre: Jää minu juurde! Jätke mind siia! ning kuulajat kaasahaarav (inklusiivne) mitmuse 1. pööre: Olgem rõõmsad!
Eitavas kõnes käsu andmise puhul kasutatakse sõnu ära, ärge, ärgu: Ära tee! Ärge jookske üle tee! Ärgem laskem pead norgu! Ärgu nad arvaku, et pääsevad!
Kaudset või vahendatavat käsku väljendab harilikult möönev kõneviis (jussiiv), mille tunnuseks on -gu või -ku.
Käskiva kõneviisi puhul on välistatud tegumoeline passiiv. Võimalik on elusolendit märkiva subjektiga seisundipassiiv (2. isiku ja kaasahaarava mitmuse 1. isiku vormid). Et subjektisik pole aktiivne sooritaja, siis väljendavad seisundipassiivi vormid