Inanna oli muistse Mesopotaamia üks tähtsamaid jumalannasid. Ta oli Sumeri religioonis taevase ilu, sensuaalsuse, viljakuse, armastuse ja seksuaalsuse aga ka sõja, konfliktide ja õigusemõistmise jumalanna ning teda seostati ka poliitilise võimu ja jumaliku seadusega. Erinevalt teistest jumalatest ei olnud ta abielu jumalanna. Hilisemates akkadi, babüloonia ja assüüria traditsioonides samastati ta jumalanna Ištariga. Tema tuntumaid tiitleid oli „Taevakuninganna“.
Inanna peamine kultuskeskus oli Uruki linnas asuv Eanna tempel. Teda seostati planeediga Veenus ning tema olulisemateks sümboliteks olid lõvi (sõja sümbol), tuvi, kaheksaharuline täht (Veenus) ja ring ja kepp (jumalik autoriteet).
Nimi Inanna pärineb sumeri keelest ning tähendab tõenäoliselt „taeva daami“ või „taeva kuningannat“. Sumeri tekstides kirjutati seda sageli logogrammidega 𒀭𒈹. Akkadi keelt kõnelevad rahvad tundsid teda nime all Ištar, mis sai hiljem domineerivaks nimeks Babüloonia ja Assüüria religioonis. Inanna kultus ulatub vähemalt Uruki perioodi (u 4000–3100 eKr), mil ta oli juba üks tähtsamaid jumalusi Sumeri panteonis.
Inanna tähtsaim kultuskeskus oli Urukis asuv Eanna tempelikompleks, mis oli üks Mesopotaamia olulisemaid religioosseid keskusi. Varases Urukis kummardati teda kolme erineva aspektina, Esimesed kaks vormi peegeldasid planeedi Veenus hommiku- ja õhtutähe faase :
Akkadi impeeriumi ajal levis Inanna kultus laialdaselt kogu Mesopotaamias ning hiljem kummardati teda Babüloonias ja Assüürias Ištarina.
Inanna on üks sagedamini müütides esinevaid sumeri jumalusi ning tema lood kirjeldavad sageli tema ambitsiooni, võimu ja konflikte teiste jumalatega.
Üks tuntumaid müüte on „Inanna laskumine allilma“, milles jumalanna laskub Allilma, et külastada oma õde Ereshkigali. Allilma seitsmest väravast läbi minnes peab ta loovutama oma kuninglikud ehted ja võimusümbolid. Lõpuks mõistetakse ta surnuks, kuid jumalate sekkumise tõttu äratatakse ta tagasi ellu. Loo lõpus peab keegi teine tema asemel allilma minema ning selleks osutub tema abikaasa Dumuzid. Allilmas Inanna tajub, et Dumuzid pole tema surma korralikult leinanud ning kui ta allilmast naaseb, laseb ta galla-deemonitel end oma asendajaks allilma lohistada. Hiljem kahetseb Inanna seda otsust ja otsustab, et Dumuzid veedab pool aastat allilmas, kuid teise poole aastast temaga, samal ajal kui tema õde Geshtinanna jääb tema asemel allilma, mille tulemuseks tekib aastaaegade tsükkel. Innana ei alistanud mitte ainult surma, vaid temast on saanud elu ja surma jumalanna. Seetõttu suudab ta saata Dumuzidi allilma ja pärast seda tagada talle tsüklilise tagasituleku.
Teises tuntud loos saab Inanna jumal Enkilt me-d – jumalikke jõude või kultuurilisi institutsioone, mis esindavad tsivilisatsiooni alustalasid. Nende abil toob ta Uruki linna mitmeid kultuuri ja ühiskonna elemente.
Inanna (Ištar) esineb ka teoses Gilgameši eepos. Seal pakub ta kangelasele Gilgamešile abielu, kuid Gilgameš keeldub, meenutades jumalanna varasemate armukeste traagilist saatust. Solvunud jumalanna saadab tema vastu Taevase härja, kelle Gilgameš ja Enkidu lõpuks tapavad.
Mütoloogiline lugu, kus jumalanna Inanna kasvatab püha puu, mis muutub probleemide tõttu olendite elupaigaks, ning kuidas Gilgameš puhastab selle, et jumalanna saaks puust teha oma trooni ja voodi. Eufrati jõe ääres kasvab huluppu-puu (tõenäoliselt paju või pappel). Jumalanna Inanna leiab selle puu ja istutab selle oma aeda Uruki linnas, kavatsedes teha puust trooni ja voodi oma paleesse. Kui puu kasvab, kolm olendit võtavad selle endale koduks: Madu, kes elab puu juurtes; Lind Anzu, kes teeb pesa puu okstes ja Lilith (tekstis ki-sikil-lil-la-ke), kes elab puu tüves. Olendid takistavad Inannal puu kasutamist. Inanna nutab ja palub abi. Lõpuks vastab tema palvele kangelane Gilgameš. Kangelane tapab mao, Anzu lind põgeneb mägedesse ja Lilith kõrbe. Puu saab vabaks ja Gilgamesh lõikab selle maha ja annab Inannale trooni ja voodi. Puu ülejäänud osast teeb ta trummi ja trummipulga, mida kasutatakse rituaalides.
Inanna tähtsamad sümbolid olid:
Mesopotaamia kunstis kujutati teda sageli relvastatud jumalannana või lõvidega seotud figuurina.
Mütoloogias esineb tema päritolu kohta mitmeid versioone. Sageli peetakse teda kuujumala Nanna tütreks ning päikesejumala Utu õeks. Sumeri luuletuses "Inanna eelistab talunikku" võistleb Dumuzid talunik Enkimduga Inanna käe pärast. Tema abikaasaks sai karjasejumal Dumuzid, kes hilisemates traditsioonides sai tuntuks nimega Tammuz. Tema ustav teenija ja sõnumitooja (sukkal) oli jumalanna Ninshubur, keda hilisemates traditsioonides samastati jumalustega Ilabrat ja Papsukkal. Inanna õde oli Allilma valitsejajumalanna Ereshkigal.
Inanna kultus püsis Mesopotaamias mitu tuhat aastat. Akkadi ja babüloonia traditsioonides samastati ta Ishtariga ning tema kultus levis laialdaselt Lähis-Idas. Paljud uurijad on märkinud, et Inanna/Ištari kultus võis mõjutada hilisemaid jumalannasid, näiteks Astartet ja mõningal määral ka kreeka Aphroditet.