Indrek Hargla

Indrek Hargla
Indrek Hargla 2025. aastal
Sündinud 12. juuli 1970 (56-aastane)
Eesti
Žanr ulmekirjandus
kriminaalromaan
Indrek Hargla 2021. aasta Kirjandustänava festivalil

Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak; sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas) on eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka pseudonüüme Andrei Golikov ja Marat Faizijev.

Elukäik

Hargla on lõpetanud 1993. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduse alal. Ta töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal[millal?] konsulaarosakonna vanemjuristina. Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.

2026. aastal on ta töölepinguline Tartu linnakirjanik.

Loometegevus

Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane, koostanud kogumikke ja antoloogiaid. Ta kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda ning ta on üks eesti menukamaid kriminaalromaanide autoreid. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest. 2025. aastaks oli sarjas ilmunud kaheksa romaani, Melchiori-lood on jõudnud ka teatrilavadele ning nende ainetel on tehtud mängufilme.

2012. aastal näidati televisioonis tema stsenaariumi järgi valminud telesarju "Alpimaja" ja "Süvahavva"; neist esimene käsitles dopinguskandaali kulgu Eesti suusatamises (ajakirjanduse hinnangul peegeldas sari mõningal määral Andrus Veerpalu dopinguskandaali), teise tegevus toimus Lõuna-Eestis ja oli esitatud etnoõuduse võtmes.

Hargla teoseid on korduvalt kiidetud nii autori tehnilise meisterlikkuse kui ka laia žanrilise haarde poolest. Nii tunnustas näiteks 2018. aastal ilmunud jutukogu "Kolmevaimukivi" arvustuses kriitik Piret Põldver Harglat kogumiku sisulise ja vormilise vaheldusrikkuse, autori muljetavaldavate teadmiste ja laia silmaringi poolest (pidades alusetuks Silver Sära kriitilist hinnangut "pseudosügavusele"). Põldveri sõnul on Hargla tekstidele iseloomulikud žanripuhtus ja terviklikkus, loogiline kompositsioon ja žanrireeglite järgimine. Samas leidis kriitik nõrkusi tegelaste psühholoogias, mis muudab nendega samastumise raskeks, tuues esile, et isegi minevikku ja alternatiivreaalsust kirjeldavates tekstides "peitub omajagu romantismi ja liiga jäika kristlikku eetikat".

Hargla teoseid on tõlgitud saksa, inglise, ungari, läti, soome, prantsuse, tšehhi, ukraina, kreeka ja araabia keelde. Aastatel 2012–2015 kuulus ta Eesti Kirjanike Liitu, kust ta omal soovil välja astus.

Indrek Hargla on võtnud ajakirjanduses sõna ühiskondlikel teemadel, esinedes tihti rahvuslike seisukohtadega. 2014. aasta Ukraina kriisi ajal teatas ta, et ei osta poest isegi Eesti tooteid, millel on venekeelsed kirjad.

Teosed

Indrek Hargla, Arvamusfestival 2015

Romaanid

Sari "Kriminaalromaan vanast Tallinnast"

Lühiromaanid

  • "Gondvana lapsed" (1999)
  • "Uskmatuse hind" (1999)
  • "Excelsuse konkistadoorid" (1999; Varrak 2002)
  • "Pan Grpowski jõulud" (1999)
  • "Obernoni Apokrüüf" (2000)
  • "Capaneusi Harta" (2000)
  • "Mees, kes ei joonud viskit" (2001)
  • "Väendru" (2001)
  • "Hathawareti teener" (2002) ISBN 9985-9380-5-4
  • "Maris Stella" (2003) ISBN 9985-9383-7-2
  • "Tagasi tulevikku IV" (2003)
  • "Doanizarre udulaam" (2009); (Kirjastus Paradiis, 2017, ISBN 978-9949-9896-0-7)
  • "Pesunaiste tsunfti emand" (2023)
  • "Taani printsi vaim" (2023)
  • "Kümme tuhat aastat vihma" (2023)
  • "Kolm tilka verd" (2023)
  • "Für Elise" (2024)

Sari "Kriminaalne raamatukogu"

  • "Heade mõrvade linn: kolm kriminaallugu Tartust" (2023)
  • "Apteeker Melchiori apokrüüfid" (2023)
  • "Mõrv Südalinna kultuurikeskuses" (2026)

Jutud

  • "Deja-vu" (1998)
  • "Õnnekosk" (1998)
  • "Gondvana lapsed" (1998)
  • "Kliendi soov" (1999)
  • "Spitzbergeni nokturn" (1999)
  • "Kindel linn" (1999)
  • "Kõik võimalused maailmas" (1999)
  • "Koobassaare heinaküün" (2000)
  • "Nad tulevad täna öösel!" (1) (2000)
  • "Eeben" (2000)
  • "Nad tulevad täna öösel!" (2) (2000)
  • "Diplomitöö" (2000)
  • "Sierra Titauna nekropol" (2000)
  • "Aleana" (2000)
  • ""Kuningas Christeri Mõõk" ja Ingrid" (2000)
  • "Sindbadi kaheksas reis" (2000)
  • "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" (2000)
  • "Sild üle vaevavete" (2000)
  • "Rabaröövel" (2000)
  • "Meninos da rua" (2000)
  • "Isa süda" (2001)
  • "Fusion" (2001)
  • "Kevade tulek" (2001)
  • "Mees Assisi linnast" (2001)
  • "Liiga hilja" (2001)
  • "Veneetsia peeglite mõistatus" (2001)
  • "Paroodiad" (2001)
  • "Uneparandaja" (2001)
  • "Pengringeerion" (2001)
  • "Kord kuult (The Order from the Moon)" (2001)
  • "Sõber selvas" (2001)
  • "Terve maailm" (2001)
  • "Sindbadi üheksas reis" (2001)
  • "Vereta jaht" (2001)
  • "Enesemääramisõigus" (2002)
  • "Vend Rus" (2002)
  • "Püha Graal – 1984" (2002)
  • "Cuncti simus concanentes: Ave Maria" (2002)
  • "Novembrivalss Vanal väljakul" (2002)
  • "Vlad" (2003)
  • "Viljakoll" (2004)
  • "Tagasi süütusesse" (2004)
  • "Minu päevad Liinaga" (2008)
  • "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" (2010)

Kogumikud

  • "Nad tulevad täna öösel!" (2000)
  • "Pan Grpowski üheksa juhtumit" (2001) ISBN 9985-9271-9-2
  • "Hathawareti teener" (2002)
  • "Roos ja lumekristall" (2006) ISBN 9949-420-33-4
  • "Suudlevad vampiirid" (2011)
  • "Kolmevaimukivi" (2018)
  • "Apteeker Melchiori apokrüüfid" (2023)
  • "Pan Grpowski : kümme põnevusjuttu eksortsist Grpowski elust" (2025)

Antoloogia

  • "Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte" (2005)
  • "Eestid, mida ei olnud" (2017)
  • "Vinguv jalaluu" (2018)
  • "Ülestõusjad ja kodukäijad" (2020)

Telesarjad

Mängufilmid

  • "Vari" (režissöör Jaak Kilmi) – stsenarist ja Juhan Liivi palatikaaslase osatäitja (2024)

Näidendid

  • "Andromeda saar" (2013)
  • "Wabadusrist" (2013)
  • "Testamenditäitjad" (2014)
  • "Viimane mustpea" (2014)
  • "Varjuprohvet" (2016)
  • "Kodukäijad" (2019)
  • "Nõid" (2021)
  • "Trimmerdaja surm" (2021 ja 2024)
  • "Suvitusromaan" (2021)
  • "Hingede tund" (2021)
  • "Taani printsi vaim" (Ajateater, 2025)

Tunnustus

Alates 2000. aastast on Indrek Hargla 21 korda võitnud Eesti ulmeauhinna Stalker.

Isiklikku

Indrek Hargla isa on õigusteadlane Jaan Sootak ja ema ajakirjanik Varje Sootak. Üks tema tütreid on kirjanik Berit Sootak.

Indrek Hargla on end ise nimetanud indie-kirjanikuks.

Viited

  1. ↑ Hendrik Alla. Indrek Hargla jaoks on kirjandus teraapia Postimees, 30. jaanuar 2012
  2. ↑ Paavo Kangur. Kirjanik Indrek Hargla: hinge eest tuleb hoolt kanda! Kroonika, 29. jaanuar 2012
  3. ↑ TEA entsüklopeedia. 8. köide, lk 71.
  4. ↑ Kristiina Herodes. Apteeker Melchiori detektiivitöö sünnib pärast tööaega Välisministeerium
  5. ↑ Paas, Kadri (5.07.2013). "Apteeker Melchiorist sai Indrek Hargla pensionifond". Ärileht. Vaadatud 14. juulil 2025.
  6. ↑ 2026. aasta Tartu linnakirjanik on Indrek Hargla ERR Kultuur, 19.01.2026.
  7. ↑ Sulbi, Raul (12.08.2024). "Raul Sulbi: eesti fantaasiakirjanduse antoloogia koondab autoreid eri aegadest". ERR. Vaadatud 14. juulil 2025.
  8. ↑ "Apteeker Melchior". EFIS. 2022. Vaadatud 14. juulil 2025.
  9. ↑ Pärk, Helen (11.07.2025). "Apteeker Melchior ajab Gotlandil luust ja lihast vaimu jälgi". Postimees. Vaadatud 14. juulil 2025.
  10. ↑ "„Alpimaja" pani dopinguga kümnesse". Eesti Ekspress. 20.03.2019. Vaadatud 14. juulil 2025.
  11. ↑ Vatmann, Kati Saara (20.04.2012). "Alpimaja – võitle nendega, aga ära pühi ..." Pärnu Postimees. Vaadatud 14. juulil 2025.
  12. ↑ Piret Põldver "Kas lugeda mööndustega või mööndusteta?" Sirp, 23. november 2018, lk 19
  13. ↑ "Uue raamatusarja "Kriminaalne raamatukogu" avavad Indrek Hargla Tartu mõrvalood". ERR. 5.05.2023. Vaadatud 14. juulil 2025.
  14. ↑ Sinijärv, Karl Martin (9.06.2023). "Sinijärve raamatusoovitused: Hargla Tartu-lood on jaburalt naljakad". ERR. Vaadatud 14. juulil 2025.
  15. ↑ "Sarjas «Kriminaalne raamatukogu» ilmusid kaks uut eesti krimkat". Postimees. 11.12.2023. Vaadatud 14. juulil 2025.
  16. ↑ "Pääru Oja kaotas Juhan Liivi mängimiseks hulgaliselt kilosid. „Kuulen kontide klõbinat valgete hullumajahõlstide all"". Maaleht. Vaadatud 30. septembril 2023.
  17. ↑ "Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures" uue hooaja avab Indrek Hargla ERR Kultuur, 05.02.2024.

Välislingid