 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2026) |
| Indrek Hargla | |
|---|---|
.jpg) Indrek Hargla 2025. aastal | |
| Sündinud |
12. juuli 1970 Eesti |
| Žanr |
ulmekirjandus kriminaalromaan |
Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak; sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas) on eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka pseudonüüme Andrei Golikov ja Marat Faizijev.
Hargla on lõpetanud 1993. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduse alal. Ta töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal[millal?] konsulaarosakonna vanemjuristina. Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.
2026. aastal on ta töölepinguline Tartu linnakirjanik.
Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane, koostanud kogumikke ja antoloogiaid. Ta kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda ning ta on üks eesti menukamaid kriminaalromaanide autoreid. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest. 2025. aastaks oli sarjas ilmunud kaheksa romaani, Melchiori-lood on jõudnud ka teatrilavadele ning nende ainetel on tehtud mängufilme.
2012. aastal näidati televisioonis tema stsenaariumi järgi valminud telesarju "Alpimaja" ja "Süvahavva"; neist esimene käsitles dopinguskandaali kulgu Eesti suusatamises (ajakirjanduse hinnangul peegeldas sari mõningal määral Andrus Veerpalu dopinguskandaali), teise tegevus toimus Lõuna-Eestis ja oli esitatud etnoõuduse võtmes.
Hargla teoseid on korduvalt kiidetud nii autori tehnilise meisterlikkuse kui ka laia žanrilise haarde poolest. Nii tunnustas näiteks 2018. aastal ilmunud jutukogu "Kolmevaimukivi" arvustuses kriitik Piret Põldver Harglat kogumiku sisulise ja vormilise vaheldusrikkuse, autori muljetavaldavate teadmiste ja laia silmaringi poolest (pidades alusetuks Silver Sära kriitilist hinnangut "pseudosügavusele"). Põldveri sõnul on Hargla tekstidele iseloomulikud žanripuhtus ja terviklikkus, loogiline kompositsioon ja žanrireeglite järgimine. Samas leidis kriitik nõrkusi tegelaste psühholoogias, mis muudab nendega samastumise raskeks, tuues esile, et isegi minevikku ja alternatiivreaalsust kirjeldavates tekstides "peitub omajagu romantismi ja liiga jäika kristlikku eetikat".
Hargla teoseid on tõlgitud saksa, inglise, ungari, läti, soome, prantsuse, tšehhi, ukraina, kreeka ja araabia keelde. Aastatel 2012–2015 kuulus ta Eesti Kirjanike Liitu, kust ta omal soovil välja astus.
Indrek Hargla on võtnud ajakirjanduses sõna ühiskondlikel teemadel, esinedes tihti rahvuslike seisukohtadega. 2014. aasta Ukraina kriisi ajal teatas ta, et ei osta poest isegi Eesti tooteid, millel on venekeelsed kirjad.
Alates 2000. aastast on Indrek Hargla 21 korda võitnud Eesti ulmeauhinna Stalker.
Indrek Hargla isa on õigusteadlane Jaan Sootak ja ema ajakirjanik Varje Sootak. Üks tema tütreid on kirjanik Berit Sootak.
Indrek Hargla on end ise nimetanud indie-kirjanikuks.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Indrek Hargla |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Indrek Hargla |